Aviogorodok kadus, Hiinalinn jäi

Nüüd on varemeis Hii­na­linn. Põhja puiestee viimaste kortermajade tagant algab võpsik, kus on viimaseid kuid püsti kolm barakki. Neist tagapool, kõikvõimalikust materjalist tehtud aedade rägastikus kihab aga elu. Siin-seal suitsevad raudtorudest korstnad, endise Kol­hoznaja uulitsa veeres hõljuvad helerohelise putka akende ees lumivalged pitskardinad.

Kolhoznaja, nüüd Põhja puiestee lõpus askeldab kasvuhoone juures vanem mees. See vaid eesnime Fjodor öelnud mees on pärit Venemaalt Tšeljabinski oblastist. Tartusse tuli ta 1964. aasta augustis tsivilistina ja hakkas tööle Raadil Nõukogude lennuväe remondibaasis.

Mõne kuu pärast Fjodoril vedas: ta sai toakese Hiinalinnas Gastello tänavas. Hiljem sõjaväelaseks hakanud mehe elamine suurenes. Nüüd elab Fjodor oma eestlannast naisega vanast, juba lammutatud kodust pisut eemal kortermajas.

«Elasime siin hästi,» kinnitab Fjodor. «Remondibaasis töötas ka eestlasi ja neid elas siingi. Saime sõbralikult läbi. Linnaosa oli lahti, kõik võisid siin käia.»

Kuidas ja millal Hiinalinn tekkis, ei oska Fjodor öelda. Kui tema sinna elama läks, olid majad, mille kohta elanikud ütlesid finskije domiki, juba püsti. «Kesktänav oli siin Gvar­deis­ka­ja,» teab Fjodor une pealt. «Oli ka Inženernaja, Nekrassovi, Popovi, Gogoli, Stahhanovi. Tška­lovi tänav oli kõige äärmine.»

Nime finskije domiki ei kandnud Hiinalinna barakid asjata, selgitab Eesti Maaülikooli emeriitdotsent Anne-Liis Sõmermaa, ajaloolase ja pedagoogikateadlase Aleksander Elango tütar.

Pärast Teist maailmasõda pidid kaotajariigid, nende hulgas ka Soome, maksma Nõukogude Liidule reparatsiooni ehk korvama sõjas tekitatud kahjud. Ajaloolastest vanemate jutust teab Anne-Liis Sõmermaa, et Soomest pärit Eesti esimesed kilpmajad jõudsid ka Tartusse, kus sõja lõpuks oli hävinud ligi 60 protsenti elamispinnast. 

Soome kilpmajad-ühepereelamud põliste tartlaste kitsikust aga ei leevendanud, sest need pandi 1940. aastate lõpus püsti Hiinalinnas. Suure tõenäosusega algas selle kandi rajamine 1946. aastal, nagu ka Raadi sõjaväelennuvälja laiendamine. Ilmselt panid majad kokku sõdurid või saksa sõjavangid, sest Tartu inimesed ei mäleta, et seal oleks töötanud soomlasi.

Kaks kahekorruselist soome maja kerkis ka Võru ja Lootuse tänava nurgale, praeguse jahimeeste maja vastu. Need on seal tänini.

Võru tänava lähistel korraldas vene sõjavägi toona muidki asju, ka selliseid, mis kohalikele arusaamatuks jäid. Anne-Liis Sõmermaa hakkab nüüdki naerma, kui meenutab, et Eha 23a majja paigutati pärast sõda Peipsi sõjaväelaevastiku staap, millel laevastikku vist siiski ei olnud. Pärast staabi kaotamist elasid majas lennuväe abiteenistuse töötajad.

Saatuse irooniana kuulus Eha 23a Pätsu ajal Vabadussõja väejuhi Julius Kuperjanovi lesele Alice Kuperjanovile.

Mis aastal esimesed elanikud Hiinalinna kolisid, pole teada. Aga 1951. aastal olid N Liidu igast võimalikust kandist pärit inimesed seal platsis, kinnitab Eesti ajalooarhiivi teatmetalituse juhataja Lea Teedema, kes otsis Tartu maa-arhiivist välja Hiinalinna kaks majaraamatut.

«Hiinalinnas elasid alguses kõrgemad ohvitserid,» teab Anne-Liis Sõmermaa. «Kui valmisid esimesed kortermajad, kolisid ohvitserid parematesse tingimustesse. Siis tuli barakkidesse lennuvälja abiteenistus.»

Mõlema majaraamatu kaanel on linnaosa nimeks Avio­go­rodok. Esimesse raamatusse on Gogoli ja Nekrassovi tänava elanike kohta kandeid tegema hakatud 1951. aasta 18. detsembril, raamat on lõpetatud 1987. aasta 24. märtsil.

Korraliku käekirjaga venekeelseid märkmeid lugedes näeb, et Hiinalinnas elati esialgu vaid paar-kolm aastat. Elanikeks olid sõjaväelased, meditsiiniõed ning tehnilised töötajad.

Miks majaraamatus on osa meeste ametiks märgitud sõjaväelane, osal aga ohvitser, ei tea tagantjärele enam keegi. Silma jääb seegi, et Hiinalinna mõneks aastaks elama tulnud pea kõigi meeste abikaasade elukutse on koduperenaine.

Pärast 1950. aastat eestlastel Hiinalinna enam asja polnud. Majandusasju korraldas seal KETŠ ehk kommunalno-eks­plua­tatsionnaja tšast. Anne-Liis Sõmermaa telerite remondiga tegelenud abikaasa sinna mõnikord töö pärast siiski sattus.

«Seest olid barakid kenad, vaibad seintel ja kõige moodsam, 1960. aastatel tulnud kõrgläikega mööbel toas,» räägib Anne-Liis Sõmermaa. Toad olid väiksed ja läbikäidavad.

Väljas oli pilt teine: selles linnajaos polnud kanalisatsiooni, solk käis ämbriga õue. Vett toodi tänaval olnud kaevudest. Akende all kasvasid nõgesed ja tokkroosid.

Nüüd kasvatavad Hiina­lin­nast minema kolinud inimesed seal juurikaid. «On ju vaja väljas käia ja midagi teha, mis ma seal korteris niisama istun,» ütleb Fjodor.

Kuigi linn lammutab Hii­nalinna kolm viimast barakki mai lõpuks, ei keelata inimestel seal aiamaa pidamist. «Nii on vanadel inimestel seal tegemist ja nad saavad endale toidulisa,» ütles Tartu abilinnapea Margus Hanson paar nädalat tagasi. Maa ostjat ning sinna elamute ehitajat ju praegu pole.