Aprill on rahvusvaheline maastikuarhitektuuri kuu ning tänavu tähistatakse seda ka Tartus – esimesena Eestis. Küsimustele vastavad ürituse eestvedajate Eesti Maastikuarhitektide Liidu ja Eesti Maastikuarhitektuuri Üliõpilaste Seltsi esindajad Karin Bachmann ja Anna-Liisa Unt.
Niisiis on Tartu maastikule tekkimas uus kuu, maastikuarhitektuuri kuu. Kust see on tulnud?
Unt: Selle on algatanud Euroopa Maastikuarhitektide Liit (EFLA) ja Rahvusvaheline Maastikuarhitektide Liit (IFLA). Et aga meie seltsil on tänavu aprillis kümnes sünnipäev, siis otsustasime selle tähistamist laiendada.
Terve kuu on tihedalt täis igasuguseid üritusi, kuid põhirõhu paneme linnaruumimängudele Tartus ja Tallinnas, lisaks avalikud loengud – kuulata saavad kõik, kes tahavad –, ning filmid.
Mida need linnamängud endast kujutavad?
Unt: Need on sellised organiseeritud katsetused. Rühm inimesi moodustab mingisuguse olukorra ja siis jälgib, kuidas sellele reageeritakse. Kohe kuu alguses hakkab pihta mäng «Istuge, palun!» Kogusime vanu toole, värvime need üle ja paigutame kuhugi linnaruumi, kusjuures inimesed saavad neil istuda, neid sobivamatesse kohtadesse ümber paigutada, kaasa võtta või midagi muud neile meelepärast teha.
Esialgu kavatsesime toolid paigutada alale Riia ja Laia tänava vahel, võibolla ka teisele poole jõge.
Teine aktsioon kannab nime «Lõiked». Oleme määranud kindla marsruudi, õigemini punktid, mida läbime, püüdes võimalikult vähe mööda tänavaid käia, vaid pärale jõudmiseks lõigata läbi, kust vähegi saab.
Bachmann: Mäng näitab, kuidas saab linna teisiti kasutada ja mis juhtub, kui see võimalus ära võetakse, mingi teeosa või läbikäik kinni pannakse. Üks võit on see, et nii saab otsem, teiseks on iga uus tee rikastav, sa näed teistsuguseid asju, koged teistsuguseid kogemusi, kohtad teistsuguseid inimesigi. Iga päev üht teed käies tüdid sellest.
Unt: Tallinnas on koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga maastikumäng «Linnaruumi kodustamine». Näiteks joonistame tänavale keksukasti ja vaatame, kas inimesed seda märkavad või kas hakkavad kasutama. Linna luuakse uusi kunstlikke olukordi.
Kas te ei karda, et need toolid lihtsalt tassitakse minema või lõhutakse ära?
Unt: Paar aastat tagasi tegime mängu väikeste valgete kipskujudega, mida paigutasime kevadel mitmele poole – ei pekstud neid puruks isegi öösel ja kui mõni viidigi ära, siis leiab ta ju kasutuse uues kohas, võibolla uues mängus. Igatahes inimesed jälitasid neid, päris pikad trajektoorid käidi läbi.
Bachmann: Tallinnas tegime Disainerite Liiduga disainiööl raekoja platsile aia – muru, puud, lõke, lauamängud. Inimesed hakkasid neid kohe kasutama, ka nii, nagu me ei osanud ettegi näha.
Keegi kavandas telkimist, lapsed mängisid palli. Tuli meelitab ikka inimesi kokku ja nii ajasid omavahel juttu ka võõrad, tuttavaks said need, kes muidu ei oleks ehk kunagi kohtunud. See ongi ruumi kodustamine.
Tallinna raekojaplats on suur, inimesed käivad sealt lihtsalt üle ja aega veetmas näeb vaid turiste.
Mängul on sageli ka sügavam mõte – annab see ka teile mingi uue vaatepunkti?
Bachmann: Näiteks toolimängust saab teada, kus inimesed tahavad istuda. Tavaliselt on ju nii, et linna planeerija paneb pingid sinna, kus tema neid näha tahab, kui aga koht pole hästi läbi mõeldud, siis inimesed seal ei istu.
Sel üritusel on ka koolitamise eesmärk – avalik ruum on meie kõigi jaoks, kui inimene tunneb end seal koduselt, siis võidab sellega ka ruum. Tahame ette anda olukordi, kus inimene saab ise otsustada, kuidas ta tahab olla ja mida teha.
Kas need mängud võiksid muuta vabamaks ka selle linlase mõtteviisi, kes peab lugu ettemääratud korrast, kogu linnaelu reeglistamisest?
Unt: Seniste näidete põhjal oleme küll vaid positiivset tagasisidet saanud.
Aprill pole meie oludes just kõige parem aeg maastiku ilu esile tuua – või polegi vaja maastikuarhitektuuriga seoses tingimata mõelda rohelusest, lilledest jne, mida maastiku ilu alla tavaliselt silmas peame?
Bachmann: Maastik on kõik – nagu maakera, ei saa ta otsa. Üks asi on füüsiline keskkond, aga väga tähtis on ka sotsiaalne ruum.
Inimene kujundab maastiku oma tegemiste läbi, oma mõtete läbi – kusjuures see ei pruugi olla ei hea ega halb. Me saame ta mõelda ilusaks ja omaseks, ja kui seda teevad paljud, tekib kollektiivne teadmine – see on meie ruum.
Näiteks kõige paremini toimivad väljakud, mis on üldises mõttes tühjad, mitte kribu-krabuga täidetud. On vaid üks trepp ja kõik istuvad seal.
Teisal võib olla kõikvõimalikku täiskuhjatud väljak, aga sul ei ole seal midagi teha, sest kõik on sinu eest juba ära tehtud.
Linn on keerulisem kui loodusmaastik, mis on juba väärtus iseenesest – seal ei ole midagi vaja juurde mõelda, ta ongi hea.
Unt: Maastikku tuleks suhtuda kui tausta, kus võib midagi juhtuda: see pole pilt, mida sa näed, vaid keskkond, kus sa oled. See ongi materjal, millega me töötame.
Suur hulk inimesi näeb maastikuarhitekti tööna aedu, haljastust, parke, lillepeenraid – uudsemate vaadete järgi oleks see liiga lihtsustatud käsitlus?
Bachmann: Neid, kes on tahtnud anda inimestele rohkem vabadust, on olnud igal ajal, nagu on küllalt ka neid, kes on traditsioonilisema aia- ja pargikujunduse küljes.
Need mõtteviisid on kogu aeg koos olemas olnud ja mõlemad peavadki olema, sest vahepeal on päris hea minna renessansiajastu parki ja vaadata, kuidas vesi on pandud kandilisse tiiki või kuskil mujal klaaskaane alla.
Ei ole nii, et üks on halb, teine hea, nad on lihtsalt erinevad, igaühele oma. Isegi aiapäkapikkudes on oma võlu, eriti kui nad on harjumuspärasest hoopis teises kontekstis.
Oma õue kujundades ei ole vaja alati teha platsi puhtaks ja hakata sinna istutama igasuguseid uusi taimi – pigem oota ja vaata, mis sinna hakkab kasvama, sest koht teab ise, mida kuhu kasvatada. Jättes pigem tegemata, võid tasuks saada kena üllatuse – nii kattus mu mullahunnik moonikasukaga, moonid surusid teised taimed välja. Või näed mitmel pool lumikellukesi, kuhu keegi ei ole neid istutanud.
Mida head või halba leiab Tartu linnamaastikust?
Unt: Tartusse pole tekkinud midagi jalustrabavat, külalisi meelitavat vaatamisväärsust – see on fakt. Iseasi, kas peakski olema. Tartut kaunistada polegi eriti tarvis.
Bachmann: Raadi oma vormidega, ülekasvanud ja metsik – sinna võib midagi sellist tulla, sest ERMi kontseptsioon võimaldab kasutada olemasolevat ja mitte liiga palju lõhkuda. Tartu on tegelikult tore linn, ta pole ülemäära nuditud, pigem on ta ootel – see annab võimalusi.
Teid ei häiri, et kitsaste aegade tõttu võeti Tartus lilleraha vähemaks?
Bachmann: On pigem parem, kui neid lillekuhilaid on vähem. Lilled on muidugi ilusad, aga laskem neil kasvada, pole tarvis neid iga hinna eest kompositsioonidesse sättida, nagu meil tavaks.
Mis probleemid on aktuaalsed maailmas?
Bachmann: Avaliku ruumiga tegeldakse igal pool, kesklinnad valguvad tühjaks, sest seal pole midagi teha. Selles mõttes pole Tartul häda midagi. Kaubanduskeskusi võib ju põlata, aga Tartule on kaubamaja ja Tasku õnnistuseks, nad hoiavad inimesed linnas.
Tallinnas seevastu on kesklinn vaid turistidele orienteeritud, peab teadma nurgataguseid, kust leiab ka kodumaiseid inimesi. Tartu on väga mõnus, ainult see lukuaktsioon...
On teil südamel?
Bachmann: Ajab tõsiselt närviliseks. Pealtnäha väike asi on tegelikult suur asi. Inimesed ju kasutasid oma linna, et iseendale sinna märke tekitada, et olla oma kodus, ja siis tuleb keegi, kellega pead seda kodu jagama, rauasaega ja hakkab peremehetsema.
Näis, kas järjekord jõuab millalgi ka Atlantise puu kallale...
Siin peaksid kuidagi vahele astuma semiootikud ja sümbolite uurijad ning selgitama, kuidas see inimestele mõjub. Sel üritusel puudub ka tegelik põhjus, sest lukud ei vii silda põhja.
Millise jälje peaks maastikuarhitektuuri kuu inimestesse jätma?
Unt: Et nad avardaksid oma teadmist, sest maastikuarhitektuur ei ole ainult aed ja park. Paraku peab seda ka õppima tulnutele pikalt seletama.
Olete õpetajad, Karin kunstiakadeemias ja Tallinna Tehnikaülikooli kolledžis, Anna-Liisa maaülikoolis – millised on teie põhimõtted õpetajana?
Unt: Meie oskame jagada seda, millesse ise usume ja mida tahame, tõde me ei tea. Nii et õpetajaks ei söanda end nimetada.
Bachmann: Olen ka alati öelnud, et mina räägin seda, mis mulle meeldib, mina näitan vaid ühe ukse, kust on võimalik sisse minna. Aga õpetajaks nagu kirjanikukski peab sind keegi teine nimetama, kui oled seda väärt. Ise ma seda teha ei saa.
Mida teeksite teie Tartus, kui teie käes oleks võim ja raha?
Unt: See, et Eestis pole just rabavaid asju tehtud, ongi jäänud raha ja suhtumise taha. Kui tahad teha midagi hingele, siis see objekt on nagu skulptuur, mille tahad algusest lõpuni ise teha, oma kätega, seejuures aga räägib hind päris palju.
Ka igasuguseid norme ja reegleid on liiga palju – et seda muuta, peaks ikka väga palju võimu olema. Projekteerimisnormid ütlevad sulle ette igasuguseid asju: kaugusi, kõrgusi, vahemaid, suurusi. Normid teevad elu väga igavaks.
Vanasti ronisid lapsed niisama puu otsa, nüüd ei tohi neile teha kiike, mis ei ole unifitseeritud. Universaalne disain muudab maailma ühenäoliseks, asjad hakkavad korduma.
Bachmann: Võtaksin südalinna kaubamaja ja pargi vahelt ära poole autode ruumist, sest praegu kaubamaja ei suhestu pargiga. Teeksin mänguväljakuid ka suurtele inimestele. Igasuguseid. Sest ka suur tahab mängida ja laste alale on tal tavaliselt keelatud minna. Seepärast siis suured ei mängigi enam.
Ütlesite, et kõige põrutavam uudis tuleb kuu lõpus.
Bachmann: Aprillikuu päädib sellega, et Maastikuarhitektide Liidu vastutusel ja maastikuarhitektide toimetamisel anname välja Eesti esimese välieluruumi ajakirja «Õu».
Kui praegusel kriisiajal oleme rääkinud, et teeme ajakirja, siis on meid peetud sõgedaks, aga see ilmub siiski. Mõeldud on see eriala- ja erialast huvitatud inimestele, seal on mõtisklusi, arvamusi ja teoreetilisi asju.
Raamatuformaati väljaandel on sada lehekülge, on pilte ja värve, aga paber ei läigi. Esitlusüritus on 30. aprillil.