Arstiabis ei ole streik kellegi soovunelm. Olen veendunud, et ei arstid, õed ega hooldajad ole soovinud seda streiki. Rääkimata patsientidest, kellele tööseisak toob kaasa kõige rohkem ebamugavusi.
Peeter Laasik: kas ja mida võib streigiga praegu saavutada?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alati tekib sellistel ummikhetkedel tahtmine küsida: miks? Kuidas me sellisesse olukorda sattusime ning mil moel võiks see probleem laheneda?
Eestis oli sarnane olukord aastatel 2005–2006, mil esimest korda oli tõsiselt üles tõusnud Eesti arstide streigi võimalus. Kuna olin tol ajal abiminister, on mul võimalus toonast ja praegust olukorda võrrelda. Kuigi öeldakse, et kaks korda samasse jõkke astuda ei ole võimalik.
Probleemid hunnikus
Alustaksin küsimustest miks ja kuidas. Nii tol ajal kui ka praegu on tervishoius aja jooksul kuhjunud palju lahendamata probleeme: palgad, töötajate koormus, tervishoiu rahastamine, haiglavõrgu ja esmatasandi arstiabi arengukava, arstide ja õdede lahkumine välisriikidesse jne.
Sellised probleemid on aktuaalsed kõigis Euroopa Liidu riikides – probleemide järjestus võib olla erinev, kuid nimekiri on üldjuhul sama.
Ka Eestis on kahe perioodi streikide fookused erinevad. 2006. aastal oli selge rõhuasetus nii arstide kui ka õdede palgal. See oli ka loomulik, sest võrreldes euroopaliku suhtega riigi keskmise palgaga olid meie arstide-õdede palgad tol ajal ikkagi lausa armetud.
Käimasoleva streigi fookus on teine: arstide põhiprobleem on suur koormus, õdedel ja hooldajatel nii väike palk kui ka lisateenistuse saamiseks suure koormusega tehtav töö mitmes haiglas.
Samas saavad arstid ja õed haritud inimestena aru, et kumbagi probleemi ei ole võimalik lahendada ilma arstide-õdede koolitustellimust suurendamata, väljarännet vähendamata, tervishoiu jätkusuutlikku rahastamisvõimalust leidmata jne.
Põhimõtteliselt on ju selge, et kui ütled a, siis peab ütlema ka b, c ja ülejäänud tähed. See on ka põhjus, miks kõik need asjad on nüüd reas ja võib-olla tekitavad mõningast segadust. Aga kui arstid ise ei oleks neid probleeme ritta seadnud, oleks seda hakatud nende käest küsima.
Lisarahast pole pääsu
Peab tõdema, et 2006. aastal olid ja ka praegu on kõik need probleemid kokku jooksnud, tekitades suure sasipuntra. See juhtub, kui probleemidega pikka aega ei tegelda. Kuhjunud probleemide ratsionaalne lahendamine (mitte kirvemeetodil) nõuab sammhaaval edasiliikumiseks nende selgepiirilist järjestamist ja pidavaid kokkuleppeid osaliste vahel.
Tõe huvides peab ütlema, et lisaraha nõudis 2007. aasta palgatõus ja lisaraha vajab ka arstide-õdede koormuse vähendamine järgmisel aastal.
Vastus küsimusele miks: probleemid meditsiinivaldkonnas olid ja on kuhjunud, lihtsaid (poliitikutele sobivaid) lahendusi ei ole, arutelud osaliste vahel ei ole viinud soovitud tulemusteni jne. Alati lisandub sellistes olukordades kübeke emotsioone ja näpuotsatäis ärapanemise rõõmu.
Praegu ilmub meedias arstide palkadest üksikuid väljanoppeid, mille sisu jäetakse avamata. Maksu- ja tolliameti sama uuringu alusel on arsti selle aasta keskmine sissetulek (sisaldab kõike: tunnitasu, valvetasu, lisatasusid jne) 1536 eurot. Teades PERHi näitel, et nii palju saab vähemalt 1,4 ametikoha töö eest, siis eriti suur see palk ei ole.
Sotsiaalpartnerite suhtlemises on tähtsad nii läbirääkimiste sisu kui ka sõnakasutus ning vahel isegi kehakeel. Pingelistes olukordades suheldes saab edasi liikuda aeglaselt ning meedia kaudu suhtlemine usaldust ei loo.
Lahenduse võti
Nüüd edasi: kuidas on võimalik olukorda lahendada? 2006. aasta streigiähvarduse foonil peetud läbirääkimistel liikusime edasi sammhaaval. Suurt rahakotti haigekassas tol ajal nurgas ei olnud, kõigepealt tuli leida raha palganõudmiste täitmiseks.
Koos sotsiaalminister Jaak Aabiga õnnestus meil veenda peaminister Andrus Ansipit tervishoiu rahastamise prioriteetsuses. Muutsime maksuseadust ja tänu sellele sai haigekassa raha arstide-õdede palganõudmiste täitmiseks. Seejärel sai sotsiaalminister Aab rahulikult allkirjastada kollektiivlepingu, kuhu kirjutatud miinimumpalk kehtib seniajani. Töörahu säilis ja patsiendid said ainult kerge hoiatussignaali.
Kas midagi sarnast on võimalik ka nüüd? Haigekassa järgmise aasta eelarve näeb ette eriarstiabile ligi seitsmeprotsendilist kasvu, samuti on olemas ülimalt soliidne tulem* ja reservid. Seega raha on põhimõtteliselt olemas, seadust kohe muutma ei pea.
Kui kasutada järgmise aasta eriarstiabi eelarve kasvu ainult koormuste vähendamiseks, saaks arstide ja õdede palgakasvuks ligi 10 protsenti. Ma arvan, et selline pakkumine oleks sobiv alguspunkt läbirääkimiste alustamiseks.
Paraku ei jää sellisel juhul eelarvesse raha eriarstiabi kättesaadavuse parandamiseks. Kuid on olemas veel tulem ja reservid – siin on poliitilise otsustamise koht.
Kui valitsus peab kättesaadavuse parandamist poliitiliseks prioriteediks, siis võib selleks raha võtta tulemist. Reservid ja ka suur osa tulemist jääks alles, raha jaguks kindlasti veel neljaks-viieks aastaks ja seega on aega rahulikult teha otsuseid tervishoiu kauaaegseks rahastamiseks. Vähemalt hetkeolukorra oleks valitsus patsientide jaoks normaalselt lahendanud. Muide, patsiendid on ka valijad ja valimised on tulemas.
Seega võimalusi praegu veel on, lahenduste tegelikud võtmed on ikkagi valitsuse käes ning aeg on minna läbirääkimistel konkreetsemaks.
* Lisaks seaduses ette nähtud kahele reservile – riskireserv ja reservkapital – on haigekassal veel kolmaski reserv, mis on nimetatud tulemiks.