Marta Sillaots on jäädvustanud oma nime meie kirjandusloos eeskätt lastekirjanikuna (Trips-Traps-Trulli lood) ja paljude maailmakirjanduse tähtteoste tõlkijana. Nüüd ilmunud kogumik esitleb teda kriitikuna.
Kogumik esitleb kirglikku kriitikut
/nginx/o/2023/11/27/15745059t1h7f42.jpg)
2. oktoober 2012, 22:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kriitikakogumik selles žanris võrdlemisi ebahariliku pealkirjaga «Kirg ja kavalus» tutvustab Marta Sillaotsa (1887–1969) sõnaka ja tundeküllase arvustajana. Tema kriitika on läbinisti naiselik – selle sõna parimas mõttes.
Ta ei hoia emotsioonidega kokku ja nii sünnib kauneid kujundeid, näiteks Tartus Kevade uulitsal elavat vana Kitzbergi nimetab ta halli peaga kevadepojaks.
Kriitikut juhib armastus
Aga Sillaots ei hoia oma tundmusi sordiini all ka päris algajate puhul. Näiteks Betti Alveri debüütromaani «Tuulearmuke» puhul hüüatab kriitik kohe oma arvustuse alguses: «See raamat mõjub nagu värske tuulepuhang. Mäherdune tujukas hoog, määrane nooruslik, jõurikas vallatus! Missugune võrratu spontaansus!» (lk 153).
Lugesin kokku, et August Gailiti romaani «Ekke Moor» naiskujusid vaatlevas suhteliselt lühikeses artiklis (lk 221–226) kordub sõna «armastus» (ja selle tuletised) tervelt 42 korral.
Ligi poole kogumiku mahust võtavad enda alla pikemad käsitlused August Kitzbergist, A. H. Tammsaarest, Mait Metsanurgast ja Hugo Raudsepast; neist kaks esimest käsitlust on ilmunud eraldi raamatuna (vastavalt 1925 ja 1927).
Siingi puistab kriitik otsekui küllusesarvest kirjandusteoste tegelaskujude värvikaid iseloomustusi. Kuid mitte ainult.
Näiteks Tammsaarest kõneldes tsiteerib ta kuulsat Taani kirjanduskriitikut Georg Brandest: «Iga rahvas õpib enesekriitikat oma heade kirjanike kaudu» (lk 383).
Nii juurdleb Sillaots aina «praeguse eestlase iseloomu põhiomaduste» üle ning mitmed tema terased tähelepanekud ja elegantsed üldistused kutsuvad tänapäevalgi kaasa mõtlema.
Lisaks eesti kirjanikele on ta vaadelnud muu maailma klassikuid: Romain Rolland, Maurice Maeterlinck, Bernard Shaw.
Tõeteri artiklitest
Kogumik «Kirg ja kavalus» sisaldab lisaks kirjanduskriitikale publitsistikat muudel teemadel.
Mitmeid tõeteri leiab Sillaotsa pedagoogilistest artiklitest, näiteks: «Kõige piinavam on lastele just alaline pärimine nende mõtete ja tundmuste järele, see sunnib neid oma mõtteid varjama ja tundmusi, mida vanemad teada, parandada ja arvustada soovivad, vanemate eest peitma» (lk 32).
Küllap leiab tänane lugeja mõndagi, mida kõrva taha panna, ka näiteks saja aasta tagusest, algul Postimehes ilmunud artiklist «Kas laste tutvustamine suguelu küsimustega tarvilik on?».
Marta Sillaotsa nõtke ja tundlik vaist aitab tal enamasti hoiduda õõnsast sentimentaalsusest ning esitada oma mõtteid tõepoolest nii kirglikult kui ka kavalalt. Nii näikse emotsionaalne kriitikakogumik kenasti täiendavat ja tasakaalustavat «Eesti mõtteloo» sarja seni suuresti mehelikku intellektuaalset-ratsionalistlikku põhijoont.
Raamat
Marta Sillaots, «Kirg ja kavalus»,
koostanud ja saatesõna kirjutanud Hando Runnel. Sarja «Eesti mõttelugu» 104. raamat, Ilmamaa, Tartu 2012, 448 lk.