Karusaare talus käivad veel vaid karud

«Too oli õudne koht!» tõuseb metsavahi tütre, 82-aastase Silvi Lääne hääl lapsepõlvemälestusi elustades otsekui tõrjeks. Justkui võiks nood mälestused naasta mitte pelkade painajatena, vaid päriselt. «Muud seal ei olnud kui hundid ja ussid!»

Septembri keskpaiga jõhvikasoo Alam-Pedja looduskaitsealal on kaunis vaatepilt. Turbasamblal peesitavad lademeina kolmveerandküpsed kuremarjad, pooled neist pirakad kui väiksemat sorti kirsid. Rünkpilve tagant ilmub päike ja kuldab tüma maastiku üle.

Kurakäel ei pea tedrekanade närvid üha lähemale tulnud lirtsuvaile sammudele enam vastu. Linnud pagevad kohmaka rabinaga mõnesaja meetri kaugusel kollendava vaevakaasiku poole. Siis jääb ainult tuule kerge sahin. Idüll.

«Jah, seda küll, et marjamets oli kohe aia taga – jõhvikas, mustikas ja pohl,» kostab Silvi Lääne, kui palun teda rääkida 1930. aastate elust soosaarel midagi ilusat. «Aga karjamaa oli kõik üks soo ja raba. Õnneks ükski loom ära ei uppunud, aga hobune vajus küll niimoodi kraavi, et ise enam välja ei saanud. Mehed siis vist köitega tirisid.»

Viipav roovilatt

Tahedamat saapaalust on tulnud otsida ligi kaks kilomeetrit. Lage lõpeb. Mustika- ja pohlavartest kirjatud kõrgema männiku eel püüab uhkete sangleppadega loduriba viimast korda vett üle saapaääre saada. Saabki.

Metsa keskel helendava lagendiku servas on põhjatuks roostetanud piimamannerg, roostes pada ja sambla all küllap veel üht-teist. Karusaare talu laut, mis metsast lagedale astujale veel ainsa nähtava varena siin toimetanud inimesi meenutab, on ajanud taeva poole turri kokkukukkunud katuse roovilati. Justkui tervituseks viipava käe. Või jumalagajätuks.

Kahemeetriste nõgeste seest pole esialgu nähagi, et viimaste allesjäänud palgiridade all on toekas, enam kui meetri kõrgune lõhutud maakividest vundament.

«Need toodi talvel üle soo reega,» seletab Silvi Lääne. «Talv oligi ainus aeg, kui sealt hobusega välja sai.»

1891. aastal sündinud August Lääne oli kas 1934. või 1935. aastani metsavaht Elva lähedal Arul. Tütre mälestuste järgi tehti isa tollelt kohalt lahti, sest ta ei suutnud ohjeldada metsavargaid.

«Nii palju kände ja protokolle, et löödi minema. Siis saigi sinna pärapõrgu,» räägib Silvi Lääne. «Tema asi oli korraldada talvel sääl riigimetsades raiet ja väljavedu Palupõhja Emajõe äärde. Kevadel siis parvetati puud Tartusse.»

Ka metsavahi pere kolimine Karusaarde sai käia ainult talvel läbikülmunud maaga. Lääne mäletab lisaks hobusele, lammastele ja seale kolme lehma. Lehmad andsid kolme peale alla kahekümne liitri piima päevas.

«Soohein on ju nagu põhk, tolle peal loom piima ei anna,» seletab Lääne.

Põldu sai Karusaares künda umbes hektaril. Talvehein tehti aga hoopis nelja kilomeetri kauguselt Emajõe luhalt ja pandi kuhjadesse. Pakase tulles veeti siis kõva viis-kuus tonni heina reel üle soo.

«Õudne koht!» lausub Silvi Lääne juba mitmendat korda. «Hunt viis koera ära. Teine kord pool tosinat lammast. Ja mullikal lõhkus kintsu ära. Loom tuli muidugi ära tappa. Raske on sealt midagi head meenutada.»

Lihtsad mängud

1930. aastal sündinud Silvi Lääne sai 1933. aastal õe Irene ning juba Karusaare päevil venna Kalju. Poolhalvatud ema suutis laste kõrvalt ühe käega süüa teha, hädapärast ka lehmad lüpsta. Põhiliselt oli kogu majapidamine isa Augusti õlgadel.

Külalisi Karusaares peaaegu ei käinud. Vähesed käijad tulid külmal ajal, peamiselt olid need Puhja töömehed, kel raieasju ajada. Silvi Lääne mäletab, kuidas jahiseltsi jääger kõmmutas metsas püssi. Varsti tuli isaga pragama: miks sa vaatama ei tulnud, võib ju salakütt olla!

«See salaküttide asi oli veel ka isa kaelas jah. Tal oli kaheraudne, aga ega ta ise ühtki looma ei lasknud. Polnud seda tüüpi inimene,» jutustab tütar.

Lähimad lapsed elasid kolme ja poole kilomeetri kaugusel Palupõhja külas. Nendega läbikäimist Silvi Lääne ei mäleta. Ainsaks vähegi arvestatavaks mänguseltsiliseks jõudis enne Silvi kooliminekut kasvada õde Irene.

«Ah mis mängud seal olla said! Hobust vast mängisime – teisele nöör ümber ja nõõ!»

Inimestele lähemale

1938. aastal Silvi elu muutus. Ta läks Elva kooli ja elas kogu sügise, talve ja kevade Altmäe külas vanaema talus, kust käis iga päev edasi-tagasi kokku kaheksa kilomeetrit. Harilikult jala. Palupõhja laste kombel Reku parvega üle jõe Puhja kooli käia polnuks Karusaare lapsel mõeldav.

Pärast 1940. aasta juunipööret kamandati August Lääne metsavahiks tükk maad Laeva poole, Ristsaarde. Alles mõni aasta vana Karusaare elumaja lammutati palkideks ja veeti minema. Kuhu, Silvi Lääne ei tea.

Kuigi parmude, sääskede ja huntide poolest oli Ristsaare sama hull kant kui Karusaar, näis see ümberasunuile siiski sootuks teine maailm. Kordonisse oli veetud seitsme kilomeetri kauguselt Laevast isegi telefoniliin.

Liinialust jalgrada pidi vantsiti esmaspäeva hommikul Laeva kooli, laupäeva õhtul koju tagasi. Kolm esimest kilomeetrit lodumetsas, kokku seitse.

«Käisime ikka valges ja siis hunte eriti ei kartnud,» meenutab Silvi Lääne. «Aga vahel oli lumi lapsele rinnuni. Sain tee peal ikka nii palju külma, et neerud jäid haigeks.»