Enriko Talvistu: viis nägemust ehk viis haiguslugu

Vähem kui saja aasta jooksul, alates 1927. aasta koguteosest «Tartu», kus seda esimest korda käsitles geograaf Edgar Kant, on olnud mitmeid ka väga õõvastavaid arengustsenaariume. Kas või 1947. aasta nägemus kommunistlikust paraadväljakust kuni viimase aja mõteteni hoonestada Emajõe äär kaldapealseteni välja.

Kesklinna teema on uuesti üles kerkinud vaatamata vahepealsetele üldplaneeringutele, mis pole suutnud linna arengus midagi muuta peale selle, et ehituslubade väljaandmine on justkui juriidiliselt korrektsemaks läinud.

Viimastel aastatel on selgeks saanud, et hoolimata planeeringutest elab vanalinn oma, ülikool ja Tasku-tagused kvartalid oma elu ning Ülejõel ja Riia mäe asumis sünnib see, mis parasjagu sünnib – juhul, kui lihtsalt umbrohi võimust ei võta. Mingisugune keskne ettekujutus on justkui puudu.

Kus on kesklinn?

Sellest johtuvalt on linnavalitsus algatanud mammuttöö Tartu kesklinna arengukavade koostamiseks, et mitte kogu linn Lõuna- ja Põhjakeskusi, Raadi muuseumilinnakuid ning lähivaldade luhtadel asetsevaid elurajoone pidi laiali ei jookseks.

OÜ Geo­me­dia ulatuslik arutelu ning OÜ Stratumi täiendus sellele liikluse osas ligi 140 leheküljel on kahtlemata väärt tulemus, et võtta kokku kõik soovitused edasiste otsustuste tegemiseks.

Soovitused jagunevad viieks stsenaariumiks: kesklinnast soovitakse kujundada kohalik elurajoon; ülelinnaline keskus; üleriigiline, rahvusvaheline keskus; see areneb ise omasoodu, midagi suuremat muutmata; sellest tuleb tihehoonestusega city, midagi Manhattani-laadset.

Pikaks uurimistööks välja töötatud metoodika kohaselt on selline teemadeks jagamine ju võimalik, et valige ise, missugust osa vorstilatist tahate, kuna kõigil juppidel on erinev hind. Ainult et vorstilatt linnaruumina on ikka üks ja seesama, kus sõltumata hinnast koostis ei muutu; küll aga tahaks näha neis juppides kõiki erinevaid maitseid, sõltumata hinnast.

Kui seda banaalset toidumetafoori edasi kasutada, siis ennekõike tuleks määratleda vorstilati pikkus, st kesklinnana piiritletav linnaruum.

Toon vaid paar näidet. Vanalinn lõpeb Kroonuaia ja Veski tänavaga. Iseasi, kas kõik selle piiri ääres on üleüldse Tartu kesklinn. Ülejõe asum ei lõpe Pika tänava joonel, iseasi, kas see eramute rajoon ülikooli Narva maantee ühikate taga on ikka see kesklinn, mille arenguid me ette näeme.

Soola tänavast Sõpruse silla poole jääv Turu ja Kalevi tänava vahemik võiks ju kesklinnana näida, aga praegustest arengukavadest on see välja jäetud.

Ning lõpetuseks Riia mäe asum ja sellega kaasnev üsna elav ning muutusi võimaldav keskkond ei lõpe arvatavasti Ekraani kinoga, vaid suurte valdustega kahel pool Riia tänavat kuni raudteesillani. Seda uurimus samuti ei käsitle.

Pole teada, kes need kesklinna piirid kehtestas ning kõnealuses uurimuses seda isegi ei käsitleta. Lihtsalt nii anti ette ja meie künname edasi.

Paljuski võib kahelda

Väga raske on kritiseerida seda mahukat teksti, kus aeg-ajalt laskutakse üldistamisest detailidesse. Näiteks mainitakse kusagil taastatavat Toomemäe vahimaja Baeri tänava nõlval ning samas visatakse vabalt 6–10-korruselisi büroohooneid siia ja sinna. Näiteks ülikooli Oeconomicumi taha, mis näitab, et mõned koostajad on seal ilmselt õppinud.

Jumala päike läheb enne looja, kui kõiki kaheldavusi üles lugeda jõuab. Nimetagem siiski mõned.

Ülejõe ja Sadama kvartali hoonestamisega seoses ei käsitle ükski koostaja 110 kW elektriliini, mis läbib kesklinna piki Narva mnt äärt ja edasi Mäe tänavat pidi üles. Selline kõrgepinge õhuliin keskkatlamaja ja Roosi tänava alajaamade vahel on ringtoite jaoks eluliselt oluline, aga kesk­linnas mõeldamatu säilitada. Liini maa-alusesse kaablisse panemise hinda aga ei näe.

Pidevalt jagatakse välja krunte Atlantise kõrval. Ühel hetkel võib aga osutuda tõeks Võidu silla renoveerimise (loe: asendamise) vajadus. Ainus võimalus on ehitada uus sild sellesama Atlantise pool asuvale maale. Olemasoleva silla sulgemine renoveerimiseks surmaks liikluse Tartu kesklinnas. Kindlasti oleks vaja lisada pädevate inseneride ennustus Võidu silla ea kohta.

Kirjutatud stsenaariumides kordub keskse linnaliinide bussijaama idee, et oleks hea ümber istuda ühelt kesklinnas lõppevalt liinilt teisele. Kas tõesti teha samuti nagu pealinna Viru keskuses, kus bussireisijad maa all heitgaasides lämbuvad?

Sellest OÜ Stratumi uiust saime paarkümmend aastat tagasi lahti ning ei tea, missuguses postsotsialistlikus linnas seda keskset bussiootejaama ideed veel viljeldakse kesklinna läbivate liinide asemel.

Maaliinide bussijaamast ei leia sõnakestki, sest Väike-Turu ja Sadama tänavat nähakse igas stsenaariumis suletavatena ning eks Tasku keskuski tahab bussijaama peale laieneda. Küsida, kes on Tasku keskuse suuromanik, on ilmselt üleliigne.

Või võtame kas või uusehitised, kus on ainult elu- ja bürooruumid, esimestel korrustel söögikohad ja butiigid. No kas tõesti ei taha elanikud ja valgekraelised töötajad saada muid teenuseid, alates kingsepast ja tislerist, lõpetades rätsepa, parandustöökoja või minugi pärast kas või matusebürooga.

Kui palju tüütuid sõite kusagile äärelinna jääks ära! Liiati on kõik needki ju töökohad, mitte ainult kõrtsi ettekandja omad.

Järjekordne visioon?

Liiklus on omaette teema. Mis juhtuks siis, kui näiteks rakendada Vaksali tänava pikendus piki sadamaraudteed Turu tänavani (jätame seekord kõrvale trammiteed või jalgrattarajad).

Meenutagem, et vaid aasta tagasi räägiti ühel seesugusel linnaseminaril vajadusest jõuda jala või jalgrattaga näiteks piki Vanemuise tänava sihti Maarjamõisa ülikoolilinnakust kesklinna. Selle kohta pole analüüsides sõnagi.

Lõpetuseks tunnustagem stsenaristide soovi mitte kaasata praeguses etapis ruumiliste visionääride elik arhitektide pliiatsit. Pigem teeme seda rohke (euro)projektikirjuta­misosava sõnavahu ning MS Exeli tabelite ja graafikutega.

Andke andeks, Edgar Kanti järeltulijatest majandusgeograafid, kelle uurimustes on ka iva sees. Ainult et ilma arhitektide tehtud pildita te müüte linnavalitsusele, seega ka maksumaksjale järjekordset visiooni teemal «Eesti 2030», mis paberile jääbki. Olen näinud liiga palju visioone, et nendesse veel uskuda.

Ega arhitektid ka kõike paremaks joonesta, lisaks peaks olema veel mitmeid teisi oma ala hindavaid inimesi, aga ilma jooniste-piltideta jääb analüüs üsna üldsõnaliseks ja kohati omaenese sõnumile vasturääkivaks.

Üldiselt tahaksin soovitada linna volikogule, kes raha jagab ning kulutusi õigustab, tagada ja tasustada sedalaadi teaduslike tekstide puhul ka retsensioonid, käigu see siis tõlgete ja rahvusvaheliste erapooletute ekspertide kaudu. Nii on see ju iga teadustöö puhul rahvusvahelises tavas ja ajakirjanduses kombeks. Või ei ole Tartu kesklinna areng seda väärt?