Tartu linnaraamatukogu vanim lugeja saab 100-aastaseks

Raul Sulbi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu O. Lutsu nimeline keskraamatukogu.
Tartu O. Lutsu nimeline keskraamatukogu. Foto: Margus Ansu

9. septembril tähistab Tartu linnaraamatukogu lugeja Hilda Reimand 100. sünnipäeva.

Mõni päev enne juubelit tellis vanaproua teda kodus külastanud raamatukoguhoidjalt lugemiseks Sofi Oksaneni uue romaani «Kui tuvid kadusid», mille eestikeelne tõlge on hetkel veel ilmumata, teatas raamatukogu pressiesindaja.

Hilda Reimand lõpetas 1930. aastal Tallinna pedagoogikaseminari, olles omandanud tütarlaste käsitööõpetaja eriala. Noor õpetajanna suunati tööle Petserimaale, esialgu Obinitsasse, seejärel Petseri linna. Pildid 1939. aasta suurest Petseri tulekahjust on Hilda Reimandil veel tänini silme ees. Järgnes võimuvahetus ja peagi küüditamine, sest abikaasa oli sõjaväelane. Tagasi Eestisse jõudis Hilda Reimand 1956. aastal ja töötas Tartu Forseliuse gümnaasiumis kuni pensionini.

Proua Reimand on ammune linnaraamatukogu lugeja. Tema koduraamatukoguks oli Tähe tänaval asunud Koidula-nimeline haruraamatukogu, praeguse Karlova-Ropka raamatukogu eelkäija. Hea sõnaga meenutab ta raamatukogu legendaarseid salonglikke muusikaõhtuid. Viimased 15 aastat kasutab ta linnaraamatukogu pakutavat koduteenindust. Raamatukoguhoidja külastus on proua Reimandi jaoks sündmus, mida ta väga ootab.

Proua Reimandi sõnul on tema pika elu õhtupooliku toeks olnud pere ja raamatud. Raamatutest on ta saanud rõõmu ja tervist. Raamatukoguhoidja Nadežda Savostkina kinnitab, et Hilda Reimandile ei ole vaja raamatuid soovitada, tal on alati olemas nimekiri sellest, mida lugeda tahab. Ta kuulab Vikerraadiot, loeb Postimeest ja Eesti Naist ning leiab sealt vajaliku info uutest raamatutest.

Vanaproua loeb läbi pea kõik ilmuvad mälestused ja elulood – tema huviorbiiti kuuluvad ühteviisi Aino Kallas, Mihkel Mutt ja Imbi Paju. Ta on läbi lugenud kõik, mis ilmunud Petserimaa kohta, sageli tellib ta lugemiseks eesti luulet. Eesti klassikat hindab proua Reimand väga kõrgelt, ja kuigi uuemale kirjandusele annab pigem hävitava hinnangu, on ta huviga läbi lugenud Mihkel Raua «Musta pori näkku» ja nimetab ühe oma viimase aja lemmikuna Viivi Luige «Varjuteatrit». Murelikuks teevad proua vaid väga mahukad raamatud (nagu Sirje Kiini raamat Marie Underist) – tal on raske neid käes hoida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles