Ilus päikesepaisteline ilm oli minu esimesel koolipäeval ja mul on sellest, nagu ka ülejäänud kooliajast, kõige toredamad mälestused.
Märt Rask käis õunaraksus
1. september 2012, 13:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eks ma olin maapoiss ja nende lastega, kellega ma esimesse klassi läksin, varem küll kokku ei olnud saanud. Meid oli vist kokku kuus. See oli Lahavere neljaklassiline kool, Põltsamaalt 15 kilomeetrit. 12 aastat pärast sõda – 1957. aastal.
Esimesel kooliveerandil oli kool kuu aega kindlasti karantiinis. Oli lastehalvatuse epideemia. Meie koolist keegi haigeks ei jäänud, aga minu eakaaslaste hulgas on mitmeid, kes on selle läbi põdenud. Mulle on mulje jäänud, et see oli Eestis üks suuremaid lastehalvatuse puhanguid.
Oli ilmselt oktoobrikuu, kui keegi koolis ei käinud. Takkajärele mõeldes, ega teadmistesse vist mingit auku küll ei jäänud (kõkutab naerda). Siiamaani ei ole igal juhul tunda andnud, aga ega ma ju ei tea.
Millegipärast seondub mulle see Lahavere kool mälupildis Oskar Lutsu Paunvere omaga.
Meil oli kaks klassiruumi, mõlemas ehk kuus-seitse last. Esimene ja kolmas ning teine ja neljas olid koos.
Meil oli kaks õpetajat. Üks oli kuri, üks leebem. Kuri oli vanatüdruk. Tähendab, tal ei olnud lapsi. Noh, minu arvates vanatüdruk, aga kui hakkan nüüd mõtlema, siis ta võis olla umbes kolmekümneviiene (naerab).
Tema hoidis korda, et koolimaja päris ära ei lammutataks, ja kirjutas päevikusse isale-emale teateid, kui ma kooli aias õunavargil käisin. Meil oli nii, et kui tahtsime, siis läksime ja võtsime ilma luba küsimata õunu, aga alati oli keegi, kes kaebas.
Teine õpetaja oli vanem, selline leebekene. Vanaema tüüpi.