Marju Unt: vaimuvalguse kärbe koolivaheajal

Risto Mets
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marju Unt.
Marju Unt. Foto: Ove Maidla.

Marju Lauristin ütles Eesti inimarengu aruannet kommenteerides, et praegusel keerulisel ajal on eriti vaja hoida inimeste vaimu närtsimast, koguda sotsiaalset kapitali.


Euroopa üks kuulsaimaid juhtimisfilosoofe Manfred Kets de Vries on öelnud: «Firmad varisevad mitte rahapuudusel, vaid vaimu närtsimise tõttu.»



Sama käib inimeste kohta. Kes aitab raskel ajal inimeste vaimu virgutada? Teater, raamatukogu? Just raamatukogu on suurepärane riiklik ja rikkalik võimalus nii noorele kui vanale, ja tasuta pealegi.



Seda mõtet arendama sundis mind teade, et väga sümpaatne Tartu linnaraamatukogu suletakse eelarvekärbete tõttu lugejatele koolivaheaja nädalaks.  Kas sulgeb Eesti riik, või Tartu linn, asudes nõrgemate kallale, või on see raamatukogu enda praktiline otsus? Hiiliv vaimuvalguse kustutamine on väga ohtlik nähe, seda ei tohi meil Eestis/Tartus juhtuda, sõbrad!



Ühelt poolt - raamatukogu on tasuta meelahutus ja vaimuharimise riiklik teenus, väärtuslik vaimuvarasalv, mille vajalikkust just praegusel ajal Marju Lauristin rõhutas. Meie, maksumaksjad, maksame selle teenuse ju tegelikult kinni, sest tahame nõutada vaimuvalgust igale Eesti ühiskonnakihile, kes vaimu väärtustab.  Eks põhjuski, miks meil Eesti riiki vaja on, on see, et Eesti kultuur säiliks ja eesti rahva vaim ei närtsiks.  Kuhu me niimoodi jõuame?



Teiselt poolt - miks peab eelarvekärbet rakendama just võrratul kasutamisnädalal, kus potentsiaalsetel klientidel - õpilastel ja õpetajatel - on palju vaba aega, mida ju raamatukogu kui ühiskonna üks olulisi partnereid vaimuvalguse vallas peaks sisustama?



Raamatukogu peaks just praegu oma kasulikkust tõestama, oma standardeid tõstma, hoidma oma lippu kõrgel, et mitte kukkuda ajaloo prügikasti kui ajale jalgujääv ja tänapäeva inimesele mittevajalik asutus. 



Me räägime küll vajalikest eelarvekärbetest, aga raamatukogu otsus tundub oma tähtsuse pisendamisena. Küsige õpetajailt ja õpilastelt, kas nad on vaimustuses sellest, et koolivaheajal pole raamatukogu lahti? Võiks ju lühematki aega olla avatud...



Me arvame tihtipeale ekslikult, et parem nõuab tingimata rohkem raha. See on väga, väga lihtsustatud lähenemine.



Eriti keerulistel aegadel on vaja inimlikku ja tarka mõtlemist, suhtumist ja käitumist. Liiga lihtne on institutsioonil öelda, et me ei saa teid teenindada, raha pole!  Raha (ja aega!) pole kunagi küllalt, küsimus on, kuidas me seda kasutame oma missiooni täitmiseks.



Nagu ütles Jaan Kross: romaani ei kirjuta kirjutusmasin, vaid ikka inimene!



P.S. Tore, et raamatukogu ikka veel olemas on! Minule teevad praegusel eluperioodil suurt rõõmu lasteosakond ja muusika- ning filmiosakond oma huvitava kollektsiooniga.




Loo autor on Estonian Euromanagement Institute direktor
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles