Enriko Talvistu: siin ta on, vana jaam

Tõepoolest (või jumala eest), tänu ettevõtja Rein Kilgile ning tema koostööle linnavalitsusega on meil taas kasutuses eriline puitarhitektuuri näide, mida nimetati sada aastat linna üheks tõmbekeskuseks ehk raudteejaamaks.

Paljud mäletavad veel rohkem kui 20 aasta tagust aega, kui jaamast väljus umbes 30 reisirongi päevas, nendest kaheksa liiduvabariikidevahelist ehk toonases mõistes rahvusvahelist.
Moskva ja Pihkva ronge ei mahtunud teenindama perroonid kogu pikkuses ning paljud, kes olid ostnud kotid täis kraami Eesti poodidest, pidid sisenema viimastesse vagunitesse väljaspool perrooni perimeetrit.

Kogu see jaamaülema tähtis hoiak, omaette raudteemiilits justkui korravalvena ja erivarustusega raudteepoed on siiski minevikku kadunud. Juba rohkem kui kümnend on olnud tühjad nii perroon, jaamahoone kui ka viimasel ajal tosin paralleelset rööpapaarigi.

Lennukid ja laevad
Paarkümmend aastat tagasi täheldasin samasugust nähtust üsna tihedalt asustatud USA kirdeosariikideski ning tegin järelduse suurte tühjade kivist (mitte puust!) jaamahoonete järgi, et ju seal lennatakse rohkem lennukiga.

Nüüd mõtlen tagantjärele, et ronge käis seal siiski tihedamini kui meil ning täpse graafiku järgi. Polnud vaja oodata, et ehk tuleb varem või jääb hiljaks. Tulid ja tulevad õigel ajal ning kui tegu pole ümberistumisega, nagu näiteks Berliini Hauptbahnhofis (peavaksalis) metroolt kaugrongile, polegi vaksalis suurt midagi teha.

Tallinna reisisadamates on teine lugu. Laevadele mahuvad igasugused poed ja muud lõbustused ning needsinatsed laevafirmad näevad sadamates pigem konkurenti, ehkki laevad käivad märksa harvemini kui metroorongid ning sadamas võiks aega surnuks lüüa küll.

Rahvusvahelised lennujaamad (erinevalt Tartu lennujaamast Ülenurmes) on jälle pärast 9/11 juhtumit leidnud enesele veel eriti tõhusa põhjenduse reisijat kaua lennujaamas ostlemisega tülitada, sest kui mahutada kõik need poed lennukitele, läheks lendamine väga kalliks.

Pealegi, kaua sa ikka lõhnaõli ja kalleid kelli ühest maailma otsast teise lennutad. Paremaks need ikka ei lähe.
Nii sunnitaksegi paar tundi lennujaamas istuma, et ostaksid kaasavõtmise vedeliku ikka sealt või vähemalt lennukist.

Kentsakas oleks ju kujutada ette sama situatsiooni bussi- või rongijaamas, aga küll seegi kord tuleb.
Äsja avatud Tartu vaksali ootesaalides on ruumid pagasi läbivalgustamiseks ja muudeks pikkadeks ootamise (kaubandamise) protseduurideks justkui valmis. Mul pole midagi selle vastu, et ilus ajalooline hoone saab korda. Kirikuid ju ka restaureeritakse. Nendest saavad paremal juhul kontserdisaalid – meil veel. Usklikke niikuinii napib.

Ainult et mis saab tühjast jaamahoonest? Restorani ja sealt saadava odava seljanka, pagasihoiu ning ema-ja-lapse-toa hõllandus on tegelikult ammu minevikku vajunud.

Võib-olla peaks vanade vaksalite taastajad mõtlema sellele, et seal oleks mängupõrgud, kus piletirahast üle jäänud viimaseid sente maha mängida. Üha laieneva euroraha kasutusala puhul pole aga sellelgi erilist mõtet.

Muidugi võib loota pendelreisijatele ja komandeeringus käijatele (kaubaturiste vist vaevalt enam leidub), kes linnas kohvikus aja surnukslöömise asemel ootavad rongijaamas rongi ning ehk söövad seljankatki restoranis, aga praegu on see nende kaunite saalide ruumikust vaadates üsna õhkõrn lootus.

Tartu vaksal pole ju kesklinnas asetsev Balti jaam, kus võib tõesti pirukat nosides elektrirongini aega parajaks teha. Sealkandis pole läheduses ühtegi poodigi. Ehk oleks see tõesti hea mõte teha kohalikele elanikele sinna minimarketki, millest ka läbirändajad saaks matti võtta.

Mitte ei saa aru nendest, kes tahavad viia sinna juurde ka Tartu maabussijaama, et vaksalihoonel oleks rohkem vunki. Mis bussijaamal praeguseski asukohas viga? Pole jah nii suur kui enne, aga see-eest sobivas ja sissetöötatud kohas. Ning ega sealgi bussi ootama pea. Enamik väljub ju õigel ajal.

Piinlikustundeta
Tore, et Tartu sai lahti ühest häbiplekist. Ehk hakkab isegi Via Baltica kiirrong sealtkaudu Berliini sõites peatust tegema. Ikkagi pole piinlik vana mahajäetud puumaja pärast. Puuduvad veel keisrihärra pildid suurest ootesaalist, kuna pole teada, missugune Aleksander või Nikolai nendest kolmest seal peab olema.

Võibolla peaks seal olema hoopis raudteevaramusse kuulunud sotsrealistlik klassika, mida võis seal varemgi näha. Omavalitsuse rahaga näeks seal kohalikku nüüdiskunsti tutvustavat galeriid ja paari kontsertigi. See vast oleks midagi uut vaksalite klassikalises peldiku- ja seljankahaisus. Mis aga edasi saab, ei tea.

Loomulikult tuleb kiita seniste restauraatorite tööd Aivar Roosaare juhtimisel nende paari saali ennistamisel. Kus mujal võib näha seinal lausa 16 väljapuhastatud kroonuvärvi kihti või kunagist tapeeti? Seda kõike kaunisti aaderdatud puidu taustal. Mis aga tegelikult edasi saab?