Tagasi
foto: Peeter Langovits
Eesti Post olla raskustes, postiasutusi aina suletakse, kirjade saatmine vähenevat drastiliselt. Aga mulle tundub, et Eesti Post ise ei ole huvitatud teenindamisest.
Toon näite: elan Tähtvere pargi lähedal ja minule lähim postiasutus asub Riia-Aleksandri ristmikul, teine (vist ikka veel) Lõunakeskuses. Kumbki ei ole lähedal. Ja lähim pood, kus infoletist marke müüakse, on Veeriku Selver.
Tahtsin saata kolm kirja oma tuttavatele Eestis. Üks 45-sendine mark mul kodus oli, teiste järele saatsin teisipäeval (3. juuni) Veeriku Selverisse (kui lähimasse kohta, kust marke peaks saama) oma pojapoja. Poiss tuli tagasi ja ütles, et 45-sendiseid marke pole. Ega ma hästi uskunud, aga kui 40-aastane poegki käis ja küsis ja sai sama vastuse, et marke tuleb homme, siis imestasin, aga jäin uskuma.
Järgmisel päeval läksin ise samast kella 13 ajal läbi – marke pole. Ütlesin siis, et kombineerige – polevat midagi kombineerida. Ja ostsingi 45-sendiste markide asemel eurosed, et ei peaks neljas kord markide järel käima. Mis oligi vist Eesti Posti taotlus. Ja siis veel kurdavad, et kirju saadetakse vähe.
See läheb samasse ritta olukorraga, et kui poes on vähe rahvast, on ka vähe kassasid avatud, ja ootad ikka tavalise aja.
Pikk-pikk tee on veel hea töö organiseerimiseni.
