Aastakümned tagasi ehitasid Peipsi-äärsed elanikud kurgi- ja sibulamüügist saadud rahaga valmis nii majad kui ka ostsid autod. «Nüüd enam maja ei ehita, aga vähemalt saab seda maja ikka püsti hoida,» kõkutab Aino Kolpakova.
Peipslane elab, müügilett tee ääres
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peaaegu iga päev ja iga ilmaga istub Aino Kolpakova oma Mustvee servas asuva kodu ees sõidutee ääres pingil ning ootab ostjaid hommikul korjatud kurkidele. «Mõnikord ootan kella kuueni õhtul, aga mõnikord on pooleteise tunniga kõik otsas,» räägib ta.
Särtsakas proua selgitab, et isegi kui aastaid on kukil juba 76 nagu tal endal või 80 nagu tema abikaasal Ivan Kolpakovil, ei oska Peipsi-äärne inimene ilma sibulaid mulda pistmata ja kurke poputamata olla.
«Tütar ka hurjutab, et mis te rabate, aga meie ei saa teisiti. Peipsi-äärne rahvas on juba kord selline, et tal on vaja muudkui kasvatada ja müüa, et ikka kopikas tuleks,» räägib ta, hõõrudes õhus raha märgiks sõrmi kokku.
Väärtuslik lisaraha
Praegu kurgi ja küüslaugu ning suve küpsedes teistegi aiasaaduste müügist tulev raha on vanapaarile väärtuslik pensionilisa. «See kulub väga ära. Ainult pensionist elada oleks raske, aga kui natuke tööd teha, siis saab üht-teist lubada ka,» nendib Ivan Kolpakov.
«Näiteks luulekogu välja anda,» suskab armastusluuletusi kirjutav Aino Kolpakova kavalalt vahele ja räägib, et selle aasta kurgirahast osa läheb tema uute luuletuste kirjastamiseks. Tee ääres kurgiostjaid oodates pole naine veel ühtegi värssi kirja pannud, ent raamatuid on ta väikese leti taga puupingil istudes ajaviiteks lugenud väga palju.
Mustveest väljasõidul Uus-Narva maanteel on teeäär samuti kauplejaid täis: ühel pool teed neli meest ning teisel pool kaks naisterahvast. Kaubavalik madalatel lettidel on üsna sarnane – kurgid, tomatid, värske hapukurk, maasikad, herned ja sibulad. Mõni pakub ka värsket kartulit ja kuivatatud kala.
Suitsukalaga on vähemalt Mustvee kandis aga keerulisem. Kohalikud teavad majanumbrite järgi, millisest hoovist võib hea õnne korral sooja suitsukala saada.
Ent juhuslikel möödasõitjatel on valida kala Uus-Narva maantee ääres kioskist või Raja külas Kuldkalakese kauplusest-baarist. Kummaski pole kala ei hinnalt ega välimuselt selline, mis väga ostma kutsuks, aga suure kalaisu korral sobivad needki.
Soolased hinnad
Hinnad on Mustvee kandis tee ääres siiski sama soolased kui kuivatatud kala neil lettidel. Näiteks kilo herneid maksis läinud reedel Uus-Narva maantee ääres 6 eurot, Tartu turult sai sel päeval herneid poole odavama kilohinnaga. Maasikate eest tuli Peipsi ääres välja käia 4 eurot, Tartu turul aga 2,5 eurot ka kõige suuremate marjade eest.
Maantee ääres aiakraami müüvad pensionärid pajatavad autokapotile nõjatudes lahkelt, miks nad seda tööd teevad, ent oma nimega leheveergudel rääkida ei taha. «Mis te ise arvate, miks me siin tee ääres kaupleme? Järelikult paremat valikut meil pole,» lausub üks pensionieas härra veidi tusaselt.
«Oleks meil niiskene pension nagu Soomes, ei liigutaks ma kõrvu ka. Aga meie pensionist ei ela ju ära. Praegu on mul vähemalt normaalne pensionipõlv tänu sellele, et ma iga päev siin tee ääres käin,» pajatab mees.
Kõige paremini läheb teeäärne äri nädalalõppudel – reede pärastlõunal ning laupäeval, mil piirkonnast sõidab arvukalt turiste läbi.
«Kui ma Peipsi kandis olen, siis ikka alati ostan midagi, sest siin on hea värske kaup ja tore on natuke kohalikku elu toetada,» ütleb teel Rakverre olnud ja Raja külas kurgiostmiseks peatuse teinud suvitaja Küllike Namm.
Võrreldes hiilgeajaga on Peipsi-äärsest kaubandusest aga järel vaid selle väike vari, ütleb Mustvee külje all Raja külas tee ääres asuva Kuldkalakese baari-poe kõrval kauplev pensionär Aleksander Kilter.
Hiilgeajad jäid Kilteri sõnul 1970.–80. aastatesse, mil Peipsi-äärsed elanikud müüsid peaaegu kogu oma aiakraami maha Venemaal, peamiselt Peterburis, toonase nimega Leningradis. «Ega siis keegi niimoodi tee ääres müünud. Kõik panid autole hääled sisse ja vedasid kauba Leningradi. Ükskord lugesin ära, et mulle sõitis tagasiteel vastu 50 autot, kõigil kurgikoorem peal ja suund Venemaale,» meenutab Kilter.
Kilter ei salga, et Venemaal käik oli tulus äri Peipsi-äärsetele elanikele. «Sellest rahast võis tõesti maja ehitada ja auto osta. Aga eks tööd sai ka kõvasti tehtud, sest Piiteris käidi oma põhitöö kõrvalt,» räägib ta.
Pensionäride najal
Teeäärne kaubandus tekkis Peipsi ääres Eesti taasiseseisvudes, mil sealsed elanikud enam Venemaale oma aiasaadusi vedada ei saanud. «Siis tuli mõelda, kuidas edasi minna, ja hakkasime tee ääres müüma,» selgitab Kilter.
Omal ajal müüs Aleksander Kilter Peterburis päevaga vähemalt 400 kilo kurke. Praegu on ta õnnelik, kui saab päevas 30 kilo kurkegi möödasõitjatele müüdud. «Eks see Peipsi-äärne kaubandus kuivab vaikselt kokku. Kasvataks küll, aga kellele sa selle kõik maha müüd?» küsib ta.
Kilter arutleb, et aastakümneid Peipsi omapäraks olnud kurgi- ja sibulakasvatus hääbub põlvkondade vahetumisega. «Noored teevad maalt päkka, lähevad Tallinna või Soome, mitte ei kasvata Peipsi ääres kurke,» ütleb ta.
«Aga nii kaua, kui on veel vanemaid inimesi, siis nemad võtavad ikka labida kätte. Mis meil siin muud teha ongi,» lisab ta ja õngitseb küünarnukkidele toeks olnud tünnist välja värske hapukurgi. Maitseb see imehää.
Hinnad Peipsi ääres
• Kurgikilo 1–1,6 eurot
• Maasikad 3,5–4
• Sibul 4
• Tomat 3,5–4
• Hernes 6