Tartu maavanem Esta Tamm: kui ühineda, siis maakonna ulatuses

Esta Tamm
Tartu maavanem

Kümme-viisteist aastat tagasi, kui omavalitsuste ühinemise teemat suhteliselt jõuliselt aeti, jõudsid Tartumaa omavalitsused ise sama lahenduseni - juhul, kui üldse liituma hakata.

Et omavalitsuste teatud rühmade moodustamisega piirkonniti ühele poole ja teisele poole Emajõge tekiksid ikka mingid vastuolud ja erimeelsused, siis leidis selline variant vähemalt toona Tartumaa omavalitsuste poolt kõige tugevama toetuse - kui peab ühinema, siis juba maakonna ulatuses.

Kohaliku inimese kartus või hirm võimaliku ühinemise ees võibki olla kõige rohkem seotud sellega, et kui meil on praegu ikkagi 19 vallakeskust, siis valla raha kasutatakse keskuse lähiümbruses ning ka vallakeskus ise on teatud teenuste pakkuja ning elukeskkonna looja.

Kindlasti huvitab kohalikku inimest, et võimaliku liitmise käigus teenuse kättesaadavus kohapeal ei halveneks.

Arvan, et sellise suure liitmiskava juures peaks kohalikele mingid garantiid välja pakkuma. Millised, ei oska täna veel konkreetsemalt öelda, sest kuigi sarnased mõtted on ennegi liikunud, on praegune ettepanek veel liiga värske. Kas seadusandlikult lahendada osavaldade teema või teha midagi muud, on praegu raske öelda.

Mis praegusesse maavalitsusse puutub, siis riigiasutuse ametnikud pannakse paika ühtede reeglite järgi ja omavalitsustes on hoopis teised reeglid, alates rahva valitud volikogust, volikogu ametisse nimetatud vallavanemast ja vallavalitsusest.

Nii ei saa see kindlasti olla, et praegune maavalitsus või praeguse omavalitsuste liidu seltskond võtaksid endale uue omavalitsuse ülesanded - see tuleb demokraatlikul teel valida.

Kindlasti on igasugusel võimalikul liitmisel nii plussid kui ka miinused. Haldusreformist on olnud väga palju erinevaid seminare ja koolitusi ja neist on mind jäänud saatma pigem mõte, et haldusreformil polegi sellist ühte ja kõige õigemat lahendust, igal lahendusel on oma plussid ja miinused - otsustajad peavad neid lihtsalt kaaluma ja otsustama selle järgi, milliseid plusse või miinuseid olulisemaks peavad.

Haldusreformist on sedavõrd pikalt juba räägitud ja minu arvates on ainult rääkimine ning omavoolu teed minek ehk kõige halvem. Üks selge siht ja selge otsus on kindlasti parem kui lõputu rääkimine, mille käigus iga ametkond viib sisse oma muudatusi, nagu ta hetkel paremaks peab.

Väga üldiselt võttes võib kõige suurem oht olla ääremaastumise hoogustumine, sest paratamatult kipub raha koonduma eelkõige keskustesse.

Plusside poole pealt näen tõeiva selles, et meie vähest inimressurssi saab tõhusamalt kasutada, paremaid spetsialiste rakendada. Teatud ülesanded, mida riik maakondlikul tasemel ei ole kõige pädevam otsustama ja korraldama, aga mida väikesed vallad ei saa omaette lahendada - näiteks gümnaasiumide võrgustik ja ühistransport - saaksid õige otsustus- ja pädevustaseme.