Nii palju kui oma ammu lubatud uut maja ootav Eesti Rahva Muuseum ehk lühendatult ERM ei ole ilmselt ükski teine Tartu kultuuriasutus viimase pea paarikümne aasta jooksul vintsutada, väntsutada ja näägutada saanud.
Ivar Kostabi: miks linn kolib linnast välja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näägutamise peale on eriti mihklid muidugi anonüümsed netikommentaatorid, kelle meelest põeb muuseumi juhtkond lausa suurushullustust, kui tahab endale saja tuhande elanikuga Tartusse ehitada 33 854-ruutmeetrise põrandapinnaga uue esindushoone, mille oodatavaks külastajaarvuks on planeeritud 125 000 inimest aastas.
Kust nii palju külastajaid võetakse, küsivad nad. Oleks siis veel, et uus muuseum hakkaks asuma kesklinnas, kus liigub rohkem turiste. Selle asemel tahetakse see ehitada linna äärde Raadile, mis mõnede kriitikute hinnangul võrdub lihtsalt raha matmisega tühermaale.
Millest selline terav reaktsioon, kui ERM ei ole Tartus kaugeltki esimene, kes on kolinud või kavatseb kolida kesklinnast kuhugi äärelinna või koguni linna piiri taha? Seda enam, et sama on tehtud ja tehakse ka paljudes teistes linnades.
Peaasi, et kaugemale
Tartu ei ole muidugi veel nii suur linn, et ta ei võiks ennast laiendada. Kaugele linna äärde ehitatud Lõunakeskustki lahutab kesklinnast tegelikult ainult neljakilomeetrine vahemaa. Aga küsimus ei ole vaid Lõunakeskuses.
Sisuliselt on see juba massilise iseloomu omandanud ränne. Kolitakse kes kuhu: kes Raadile, kes Ropkasse, kes Tähtvere või Maarjamõisa väljale, kes hoopis kuhugi teisele poole linna piiri. Peaasi, et kesklinnast kaugemale.
Mõnda asutust või firmat otsi pärast lausa tikutulega taga, et kuhu ta on nüüd ennast peitnud.
Uute tänavatega on sama lugu. Ja selline nii-öelda linnast välja kolimine on siin vahelduva eduga kestnud juba oma kümme-viisteist aastat. Mis on selle liikuma panevaks jõuks?
Elanike arvu kasv see igal juhul ei ole, sest elanike arv ei ole Tartus selle aja jooksul ei suurenenud ega vähenenud, vaid püsib kogu aeg umbes saja tuhande piiri lähedal. Aga linna areng ei peagi olema seotud tingimata elanikkonna juurdekasvuga. Areng tähendab ka uusi ja moodsamaid elamuid, paremaid töötingimusi, mugavamaid liiklemisvõimalusi. Ja mitte juurdetulijatele, vaid just nendele, kes siin praegu elavad.
Kui senine linnaruum sellist arengut enam ei võimalda, tulebki asuda seda paratamatult laiendama.
Ühest äärmusest teise
Varem piiras linna laienemist lisaks Raadi sõjalennuväljale see, et ülejäänud Tartu ümbruse maad olid arvatud väärtusliku põllumaa hulka ja riik kui maa ainuomanik lihtsalt ei lasknud sinna midagi ehitada. Või kui erandkorras laskiski, siis ainult pika kauplemise peale. Nüüd on olukord risti vastupidine: linnas – eriti kesklinnas – on mingit uut hoonet ehitada palju keerulisem kui maal, millegi lammutamisest rääkimata.
Seda on saanud Tartus omal nahal tunda paljud asutused, kaasa arvatud eespool nimetatud Eesti Rahva Muuseum, mille uus peamaja ei pidanudki esmalt tulema Raadile, nagu paljud kindlasti veel mäletavad, vaid Toomemäe taha Liivi-Veski-Näituse-Baeri tänava kvartalisse.
Raadile kolimine oleks ilmselt ära langenud, kui kultuuriminister oleks jätnud 1997. aastal allkirjastamata määruse, millega võeti muinsuskaitse alla kaks ehitusele ette jäävat vana puust elumaja aadressil Liivi 3 ja Liivi 5. Siis oleks muuseumi uus hoone, mille esimene, 1993. aastast pärit kavand kandis nime «Põhja Konn», olnud praeguseks võib-olla juba valmiski. Kas ja kui palju ERM oleks sellest võitnud, on tagantjärele mõeldes iseküsimus.
Ühtpidi oleks muuseum vabanenud suurest ruumipuudusest ja saanud endale kesklinna külje all esindusliku maja. Teistpidi seisaks ta seal praegu silmitsi sama probleemiga, mis kimbutab linnades kõiki teisigi tihedalt täis ehitatud kohtades paiknevaid asutusi – kuhu parkida nii oma töötajate kui ka külastajate sõidukid, eriti suured bussid.
Tühjal platsil parkimisprobleeme ei teki, nagu Tartus tõendab kõige paremini Lõunakeskuse näide. Seal on parkija ainus mure korralikult meeles pidada, kuhu oma auto jätad, sest muidu pead pärast tükk aega ringi kõndima, enne kui selle uuesti üles leiad.
Ajal, kui elanike arv on püsinud Tartus pikka aega muutumatu, ei saa seda öelda autode kohta. Nende arvu kasvu ei suutnud pidurdada isegi vahepealne masu. Võtsin statistikaameti kodulehelt lahti tabeli, kus on kirjas registreeritud sõidukid haldusjaotuse järgi. Selle põhjal oli Tartus aastal 2007 kokku 27 457, aastal 2011 aga juba 36 430 sõiduautot.
Autode jäävuse seadus
Lisaks sõiduautodele on Tartus registreeritud veel ligi 6000 veoautot ja bussi.
Aga ka see pole veel kõik. Kõrvuti kohalikega kasutavad siinseid teid-tänavaid ja parklaid veel tuhanded teised liiklejad, alates läbisõitjatest ja lõpetades nendega, kes oma autoga väljastpoolt Tartut siin tööl käivad. Nii linna lähivaldadest kui ka kaugemalt.
Et autoomanikud kesklinna täiesti ära ei ummistaks, on liikluskorraldajad neile välja mõelnud mitmesuguseid kitsendusi, kaasa arvatud tasulise parkimise alad. Need on ka mõjunud, eriti kallima tunnitasuga kohtades.
Kesklinnas autoga tööl käiv tavakodanik sinna oma sõiduriista terveks päevaks mingil juhul ei pane. Tänu sellele jätab Tartu südalinn praegu isegi tippkoormuse ajal suhteliselt autovaba mulje. Tegelikult on see petlik mulje.
Kui autod tõrjutakse kusagilt minema, ei tähenda see vastavalt autode jäävuse seadusele seda, et nad linnast üldse kadunud oleksid, vaid ainult seda, et nad on koha sisse võtnud kusagil mujal. Tartus tähendab see enamasti kesklinna ümbruse kõrvaltänavaid.
Võtame näiteks Tiigi ja Vanemuise tänava vahele jääva vaevalt paarisaja meetri pikkuse Õpetaja tänava, mille ääres on ainult kaheksa maja, pluss üks õuemaja. Tööpäeviti on see tänav autosid kahelt realt nii tihedalt täis, et nende vahele jääb tegelikult ainult üks sõidurada, kuigi ametlikult peaks see tänav olema kahesuunaline. Katsugu juht seal siis vastutulijast mööda saada.
Mida selliste kõrvaltänavate autouputusest päästmiseks teha, kas kehtestada ka seal tasuline parkimine? Aga võib-olla oleks mõttekam mõnedel praegustel tasulistel tänavatel parkimistasu nõudmisest hoopis loobuda, aidates nõnda autosid uuesti pisut rohkem hajutada?