Kas Tartu Ülikool on viimase viie aasta jooksul piisavalt arenenud, et anda tänapäeva nõuetele vastavat konkurentsivõimelist haridust, või peab ta oma positsiooni ja maine parandamiseks veel kõvasti pingutama?
Kuidas on arenenud ja peaks arenema Tartu Ülikool? Vastab Jaak Vilo
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastab bioinformaatika- professor Jaak Vilo
Ülikool on väga suur ja mitmekesine asutus, seega on loomulikult olnud nii arengut kui kusagil vast ka taandarengut. Arvutiteadusse on viimase viie aasta jooksul tulnud viis uut professorit, kelle keskmine vanus on olnud ametisse astumisel 37 aastat; neist kaks on välisprofessorit, kummalgi vanust 32 aastat. Professorite keskmine vanus on praegu madalam kui dotsentidel ja lektoritel.
Arvutiteaduse instituudi töötajate arv on viie aastaga rohkem kui kahekordistunud ja välismaalaste osakaal akadeemilise personali, magistrantide ning doktorantide hulgas üle 20 protsendi. See kõik on olnud võimalik ennekõike eduka teadustöö tõttu. Seega võib kinnitada, et areng on olnud tohutult kiire. Ja seda tuleks korrata ka teistel aladel.
Samas on juba kakskümmend aastat olnud just IT-hariduse pudelikael akadeemilise võimekuse ja ressursivajaduse alahindamine. Kui palgata sama raha eest rohkem õppe-
jõude, nagu eeldaks normaal-ne tudengite ja õppejõudude suhe, langeb palk võrreldes era- ja riigisektori spetsialistidega. Isegi praegu saavad mõned veel õppivad tudengid tööpakkumisi, mis ületavad professoritegi palgataset, rääkimata lektoritest.
Kui õppejõude on vähe, ollakse ülekoormatud ega jõuta teha kõike, mida ühiskond võiks lisaks oodata. Töötajaid on aga IT sektorisse vaja, just selle teravasse tippu, kus luuakse uusi tehnoloogiaid, juhitakse rahvusvahelisi projekte ja kasvatatakse lisandväärtust ühe töötaja kohta.
Eesti tööjõuturg suudaks kümne aastaga absorbeerida tööle kuni 10 000 spetsialisti, kuid ülikoolide magistrantuuri ja doktorantuuri lõpetajate hulk on praegu väga tagasihoidlik ega kasva sel määral just võimalike töötajate vähesuse tõttu. Peale firmade töötajate on meil vaja kasvatada ka uus õppejõudude põlvkond, kes suudaks koolitusvajadusega edukalt toime tulla ning kaasata ka välistudengeid.
Rääkides tervest ülikoolist, siis maine ja sisu on kaks eri asja. Ma arvan, et TÜ sisu on tunduvalt tugevam kui kohati tema maine. Miks muidu tahab nii suur hulk noori kohe välismaale õppima minna, selmet omandada eriala põhi Eestis ning siis valida teadlikult ja juhendajate kaasabil parimad kohad, kus endale huvitavat spetsialiseerumist õppida.
Mainele aitaks kaasa tugevam sisuline turundustegevus. TÜ loodab Eesti-siseselt kohati liialt palju oma kaubamärgi eeldatavale tuntusele ega arvesta, et paljudele võimekatele noortele on proovitud teha selgeks, et kodulinnast kaugemal õppimine ei oleks lihtsalt taskukohane. Eesti on nii väike, et siin ei tohiks tegelikult olla asukohafaktorit. Või seda tuleks iga hinna eest vähemalt leevendada.
Mida peaks tegema mai lõpus valitav uus rektor, et Tartu Ülikoolist saadav haridus ja siin tehtav teadustöö oleks veelgi parem ja tähelepanuväärne kogu Euroopas?
Rektor peab olema visiooni looja, dirigent ja treener, mentor ja eestkõneleja – liider. Tasakaalus areng peab toimuma kogu ülikoolis. Toetada tuleb tugevaid ja järele aidata nõrgemaid. Soodustada erialaülest koostööd ja multidistsiplinaarsust.
See võib tunduda valuline, kuid välja tuleb tuua asju, millega ei saa rahul olla ja neid reformida või koondada. Efektiivsus ja tulemuslikkus peab olema eesmärk. Energia, aktiivsus, noorte pealekasv, koostöö ja terve akadeemilise konkurentsi soodustamine karjääriredeli mõttes, tervikuna kõikide osade trimmimine kvaliteedile orienteerituks.
Samas kvantiteet ei ole kvaliteedi vastand, ülikool ei saa õpetada ainult väga väheseid, siis ei oleks ta enam efektiivne. Need on lihtsalt kaks eesmärki, kumbagi ei tohi ignoreerida. Veel rohkem ja veel paremini saab teha igal pool. Keskpärasus ja passiivsus on need, mida tuleks vältida.
Kõige keerulisem on aga, kust saada vajalikku lisaressurssi. Ilmselt nii välismaalt, erasektorist kui ka riigis tehtavatest reformidest, kui need kulgevad õiges suunas. Strateegilist analüüsi ja juhtimist tuleks tervikuna parandada.