Kuidas võita maratonirajal «Reporterit»

Võistleja nr 999 oli peaminister Andrus Ansip.

Võrdlus lätlastega ei tähenda head, sest Ansipi Läti ametivenna jalgealune on elu ja surma piiril vaakuva Läti majanduse tõttu oi kui tuline. Eilsel maratonil tähendas lätlase tegemine aga seda, et Ansip sööstis stardipaugu kõlades rajale grupist 201–300.

Nii kõvale tasemele küündis ta selle aastatuhande algul, mil lõpetas 2001. aasta Tartu maratoni 260. kohaga.

Soodne stardikoht oli pärast öist sadu elulise tähtsusega. Juba 3-4 km järel olid sõidetavad vaid kaks suusajälge, ülejäänuid kattis lumevaip. Umbes 10. kilomeetrist tuli hanereas ära mahtuda ühele rajale, mis tähendas, et möödumine aeglasematest piki lahtisõitmata rada muutus kurnavaks, kui mitte suisa võimatuks.

Peaministri kaine kalkulatsioon oli järelikult õige: tuleb varakult endale võimalikult hea koht välja võidelda.

Juriidiliselt oli kõik korrektne. Ansip sisenes oma stardikoridorist, aga kui eliiti harrastajatest ja harrastajaid lihtsurelikest eraldavad lindid vahetult enne starti eest tõmmati, nihkus peaminister turvamehe saatel läbi lihtsurelike eliidi suunas, kuni jõudis harrastajate sekka välja.

Sõidetavate radade nappus tähendas, et kalkuleerima pidid kõik, kes vähemalt esimese poole tuhande sisse püüdsid jõuda. Raudne reegel, mida enne startigi osalejaile valjuhääldist meelde tuletati, kõlab, et algtempoga ei tohi üle pakkuda. Mida liiga tormakas algus teeb, said näha kõik, kes märkasid kümmekonna kilomeetri järel raja servas keppidele nõjatumas kurnatud olekuga suusatajat, kel number oli väiksem kui 50.

Teisalt, kui algul liiga tagasi hoida ja teiste kiirendusega mitte kaasa minna, võib olukorras, kui sõidetav on kõigest üks rada, lootusetult palju maha mängida, sest hiljem möödumiseks kergeid võimalusi ei teki.

Mul pole andmeid, kas need, kes sõidavad teises või kolmandas tuhandes, naudivad loodust ja seltskonda ja pühapäeva või pingutavad nad hoopis rohkem kui aja ja koha peale sõitjad, sest treenitus on ju väiksem ja kannatus võib olla seda suurem.

Aga maratoonarite rivi eesotsas ei lasta hetkekski selga sirgu. Tuleb kas eessõitjate tagumikust hammastega kinni hoida või vajutada gaasi, et ta-ganttulijaile mitte jalgu jääda. Kui eilset Tartu maratoni iseloomustada, siis oli see väga pikk, hiiglama pikk sprint.

Kanal Kahe kurikuulsa uudistemagasini «Reporter» produtsent Ivar Vigla oli eelmise nädala algul kavala näoga hoiatanud, et saadab rajale oma esindaja, kes Postimehele igal juhul tuule alla teeb.

Neli kilomeetrit enne lõppu nägingi ühtäkki enda ees suusatajat, kel nii numbril kui tagumikul ilutses punane «Reporteri» silt. Identiteedi varjamiseks oli tal kuradi või Batmani müts üle silmnäo tõmmatud.

Selle tüübi nägemine mõjus stimuleerivamalt kui kohvipunktist pakutav kofeiinilaks 3 km enne finišit. Küsimus oli põhimõttes: Vigla võib küll teha menukat saadet, aga tema palgasõdurid ei saa eales võita Postimeest. Vähemasti seekord ei võitnud.

Finišis tuli välja, kes oli see salasuusataja, kelle Vigla oli Reporter Hugo nime all lahingusse saatnud – Pavo Raudsepp, hiljutine Eesti suusakoondise liige.

Ainuüksi selle nimel tasus need 63 km kõigest väest pingutada. Ei-ei, mitte selle nimel, et võita Raudseppa, kes tegi rajal enamasti tola. Vaid selle nimel, et alistada alistamatu «Reporter».

Ansip lõpetas pool tundi hiljem, otse ühe lätlase kannul.