Piirissaare elanik Vitali Trots teatab Piirissaarelt, et kuigi õhukeseks muutunud jää pärast ei tohi keegi Peipsile ja Lämmijärvele minna, ei ole Piirissaar muust maailmast siiski ära lõigatud. Toidukauba ja posti toimetab nüüd kolmapäeviti saarele Piirissaare valla hõljuk.
Et toidukaup tuleb kord nädalas, on saare rahvas kolmapäeviti väga elevil. Eriti suur on ootuselevus kuu alguses, sest siis saavad inimesed pensioni. Talvel, kui saarel on vaid 40–50 elanikku, pole poe pidamine ilmselgelt tasuv, ent oma kauplus on inimestele hädavajalik. Sellepärast katsub kohalik vald meie väikest poodi igapidi toetada.
Kaupa aitavad vastu võtta ja maha laadida ka paljud aktiivsed saareelanikest vabatahtlikud. Seega võib öelda, et Piirissaare pood on omamoodi sotsiaalne ettevõtlus, millega hakkasid tegelema Piirissaare juurtega inimesed pärast seda, kui Tartu Tarbijate Kooperatiiv lahkus saarelt.
Nii toobki poemüüja Zoja Kondratjeva tütar Nadja Kozevnikova igal kolmapäeva hommikul kaubikuga kauba Laaksaare sadamasse. Zoja Kondratjeva ja Nadja Kozevnikova arvestavad alati oma ostjatega ja sellepärast on kauba hulgas nii vajalikku toidukraami kui ka esmatarbekaupa. Enne lihavõttepühi oli Piirissaare pood Eestis valitsevast munapaanikast puutumata, munavaru oli piisavalt suur.
Ainus asi, mida Nadja saarele ei too, on tubakatooted. Nende müügi monopoolne staatus on Piirissaare postkontoril.
Hõljukiga Piirissaarele toodud kaup viiakse Tooni külast vallamaja taga asuva hõljukikuuri juurest traktoriga Piiri külas asuvasse kauplusesse. Meie kaupluse hoone valmis 1902. aastal ja on saare üks vanimaid maju. See telliskivimaja elas üle ka 1923. aasta suure tulekahju, kui saarel põles maani maha 93 maja.
Oli aegu, näiteks 1921. aastal, kui saarel elas oma 1700 inimest ja siin tegutses üheksa poodi. Majanduskriisi ajal on hea seegi, kui ainus pood ellu jääb. Lootust on – pensionipäevade ajal on kolmapäeviti poes pikad järjekorrad ja isegi Piirissaare vallavanem Siim Avi peab kannatlikult järjekorra lõpus oma korda ootama.
Aga Piirissaare rahvas ei nurise selliste väikeste asjade üle nagu heaoluühiskonnas kombeks. Me tunneme rõõmu väikestest asjadest, nagu seda on koos poekaubaga saabuv kevadine päike, mis toob üha enam saare juurtega inimesi kuni sügiseni kodukanti tagasi.