Aeg möödub, laulud jäävad – see lause peab täielikult paika, kui vaadata Tartu linna ja GoBusi vahel sõlmitud ühistranspordi teenuse osutamise lepingu täitmise kronoloogiat.
Peeter Laurson: kas korruptsioon või hale saamatus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu linnavolikogu revisjonikomisjon on juhtinud juba kolmel aastal järjest linnavalitsuse tähelepanu sellele, et muude puuduste kõrval rikub teenuse osutaja järjepidevalt lepingu sätet busside vanuse kohta.
Iga kord on komisjon palunud linnal tarvitusele võtta abinõud, mis sunniksid lepingupartnerit lepingut täitma, kuid tänaseni pole seda suudetud.
Veelgi enam, GoBusi Tartu piirkonna direktor peab Tartu Postimehele antud intervjuus vanuse kriteeriumi täitmist rumalaks. Ta nendib, et praeguses majandusolukorras oleks see ääretult rumal ja põhjendamatu panna kümneaastane buss aia äärde. Linnavalitsus laiutab samuti saamatult käsi: meie saame teha vaid 3000 krooni trahvi.
Kumbki lepingu pool ei anna aru, et sellise aastast aastasse korduva leige suhtumisega lepingu täitmisse tekib tahtmatult küsimus, kes sellest kasu saab, kui linn maksab bussiettevõttele lepingujärgselt veo eest uuemate bussidega, tegelikult aga tehakse seda vanemate, seega odavamate kulunud bussidega.
Kas siin silma kinni pigistamine võib tähendada korruptsiooni?
Kõik me tunneksime end petetuna, kui ostame näiteks suitsuanduri, paneme lakke ning juba paari päeva pärast hakkab see piiksuma. Tuleb välja, et sees on aegunud patarei, kuigi oleme maksnud uue patarei eest.
Linnavalitsuse suutmatusest GoBusiga vastuolu lahendada võib järeldada, et tegelikult ollaksegi lepingu mittetäitmisega päri. Äkki ollaksegi majanduslikult mõtlevad ja raskel ajal hoitakse lihtsalt säästlikku joont ning aetakse läbi vanemate ja pruugitud asjadega?
Kahjuks Tartu 2009. aasta eelarvet vaadates sellist muljet ei jää. Samuti ei paista silma,
et kulud sõidukitele vähenek-sid tänu sellele, et mõni aasta vanad sõidukid vahetatakse
10–15 aastat vanade sõidukite vastu.
Samas, kui mõnes linnavalitsuse osakonnas on vajadus soetada sõidukit, ei otsita seda odavate vanade autode turult, vaid ostetakse uus.
Kui eelmise aasta lõpus esitles linnavalitsus opositsiooni nõudmisel ühistranspordi munitsipaalfirmale üleandmise kalkulatsiooni, siis tõdeti, et kulud linna eelarvest oleksid samas suurusjärgus teenuse sisseostmise kuludega praegu. Vahe olevat vaid selles, et teenust osutataks uute bussidega ning ka bussijuhtide palk oleks kõrgem.
Kahjuks peeti neid nüansse vähetähtsaks, et teha algust munitsipaalfirma loomisega.
Linnavalitsuse põhiliseks argumendiks sai dogma: omavalitsus on halb ning ebaefektiivne peremees.
Praegust linna juhtimist vaadates pean sellega minagi osaliselt nõustuma. Kuid ainult osaliselt.
Arvan, et valdkondades, kus pole piisavalt konkurentsi, on munitsipaalettevõtte loomine parim lahendus.
Juhtimise headus aga sõltub sarnaselt äriettevõttega heast tahtest ja küllaldasest pädevusest.