Esitan ühe tsitaadi: «1939. aastal oli Eestis 1217 algkooli, 46 progümnaa-siumi, 37 reaalkooli, 45 gümnaasiumi. Lisaks neile olid aga veel erakoolid, kodu- ja põllumajanduskoolid, tööstuskoolid, merekoolid.» See ei pärine Jaak Aaviksoo ettekandest, vaid Hanno Talvingu koostatud raamatust «Eesti koolimajad». Ajad on muutunud ja ka meie peame pöörama pilgu tulevikku.
Tartu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja Riho Raave küsis Tartu Postimehes: «Otsus on tehtud – mis saab nüüd edasi?» (15.3). Konstruktiivse ja tulevikku vaatava arutelu üleskutsele järgneb linnavolinik Ülo Veldre nostalgiahõnguline manipulatsioon «Otsus tehtud – aeg hakata ümber otsustama!» (23.3).
Arvutaju on inimestel väga erinev, sestap on osa inimesi taandunud praegust õppeaastat saatnud vaidlustest Tartu koolihariduse üle. Liialt vähe on ka selgitatud muudatuste sisu.
22. veebruari volikogus, kui otsustati Tartu koolivõrgu ümberkorraldusi, arutasid volinikud omavahel, et tegelikult luuakse nüüd Tartus eeldused ja keskkond koolihariduse sisulisteks muutusteks, millega boonusena kaasneb koolivõrgu korrastamine.
Samal volikogul ütles auväärt Marju Lauristin: «Vaja on selleks, et põhikool saaks pühenduda kõikide laste eri võimetele, annetele ning õpioskuse ja õpimotivatsiooni arendamisele, mitte selleks, et ainete kaupa valmistada ette järgmisse astmesse üleminekut. /.../ Et kõik Tartu lapsed saaksid kvaliteetse alushariduse, edasi kvaliteetse põhihariduse, et meil ei läheks Tartus kaotsi ükski laps.»
Nüüdseid koolivõrgu ümberkorraldusi on väga meelevaldne nimetada gümnaasiumireformiks. Kui, siis mööndusena ja viitega demograafilistele muutustele, millest tulenevalt õpilaste arvu vähenemine mõjutab kõige enam gümnaasiumivõrku ning seejärel kõrgkoole.
Soomlaste toel
Aeg-ajalt kõlab arvamusavaldustes argumendina Hugo Treffneri gümnaasiumi nimi. Neil aastail, kui võtsime koos kolleegidega ette muudatuste vaevalise tee, olin selle kooli juht. 1. septembril 1990 alustas kool uut õppeaastat taastatud ajaloolise nimega. Käis tihe uurimis- ja mõttetegevus, et gümnaasiumihariduse sisu vastaks kooli nimele. Uurisime mitme riigi õppekavasid ja koolikorraldust.
Vastuvõetavaimad olid soomlaste pedagoogilised arusaamad ja neid toetav õppekorraldus. Võtsime sealt ideid, mida püüdsime kohandada meie toonaste oludega. Soome on saanud maailma parima haridusega riigiks ja HTG on vaieldamatult Eesti hariduses suverään. Samas ei ole midagi sündinud üleöö, edasiminek on võtnud aastaid.
Seega küsimus «kuidas edasi?» on asjakohane ja väärib arutelu. Kas või sellepärast, et muudatustega kaasnevaid kõrvalmõjusid minimeerida. HTG mudeli kopeerimine ei ole nüüdse massihariduse tingimustes enam ajakohane.
Ka Soomes on põhikool ja gümnaasium institutsionaalselt lahutatud. Seal on ligi 300 gümnaasiumi, igas 400–500 õpilast. Enam kui pooled põhikoolilõpetajatest jätkavad kutsehariduses. Ainult põhiharidusega või alla selle noori on seal 8,3 protsenti, meil 13,2. Ümberkorraldustes on eelkõige oluline vähendada koolide erinevusi ja ühtlustada põhikoolide taset.
Koostöö ja paindlikkus
Viimasel kümnendil ongi soomlased pingutanud selle nimel, et sidustada keskharidust andvaid õppeasutusi. Meil käib aga arutelu vanu mõttemalle pidi – ei räägita koostöövõimalustest, vaid kutse- ja üldhariduse õppekohtade jagamisest riiklikul tasandil.
Meie ettekujutustes on keskharidust andvate kahte tüüpi õppeasutuste vahel ületamatu barjäär, seevastu Soomes teevad koolid tihedat koostööd õppekavade ja õpilase enda valiku alusel. Ka Tartus on suur ja tänapäevane kutsehariduskeskus, mis võiks ja peaks julgemalt pakkuma mitmekesiseid valikkursusi.
Kahjuks on meie gümnaasiumid ametis oma kolme õpisuuna täitmisega ega märkagi võimalust mitmekesistada õppekava kutsehariduslike valikutega.
Soomlaste suur eelis on, et neil on kutseharidus hästi sidustatud ka rakenduskõrgharidusega.
Gümnaasiumi lõpetamiseks on seal vaja läbida 46–47 kohustuslikku kursust, meil 63, ning koos valikutega 70–74 kursust, meil 96. Nende õppeaasta on pikem, kursuse kestus on 38 tundi. Meie gümnaasiumikursuse pikkus on 35 tundi, mis teeb mõnevõrra keeruliseks koostöö kutsekoolidega, kus kursus kestab 40 tundi. Kooskõla puudumine on küll riikliku tasandi probleem, kuid eri koolitüüpide koostööd soodustada ja ergutada saab ka kohalikul tasandil.
Näiteks kui arutasime Poska gümnaasiumis kunstiõppe suuna võimalusi, leidsime, et meie õpilastel on otstarbekas võtta osa praktilisi kursusi Tartu kunstikoolist. Kutseoskused ja tugev üldharidus koos annavad hea põhja nii tööelule kui ka pidev-õppele. Kui pärast gümnaasiumi lõpetamist soovitakse omandada kogu kutseõppe kursus, saab seda teha lühendatud ajaga.
Kuigi keskhariduse standard peab olema kõigil ühesugune, peab gümnaasium olema paindlik eri haridusvalikuid pakkuma. Kõik ei saa olla ühtemoodi võimekad nii reaalainetes kui ka näiteks keeltes.
Gümnaasiumis ühe mõõdupuuga lähenemine lämmatab andeid ja võimeid. Sestap ma ei mõista neid, kes gümnaasiumis õpilaste valikuid ja süvenemisvõimalusi vaikimisi ignoreerivad.
Gümnaasiumis peab olema piisavalt valida, et õpilane tajuks tunnustuse ja edu saavutamise võimalusi. Eduelamusi vajab meist igaüks, akadeemilised nurjumised süvendavad tõrjutust.
Tänapäeva üks suurimaid muutusi õppimises ongi valikuvabadus. Keskhariduse parema kättesaadavuse huvides tuleb muuta kogu haridussüsteem nii õppe sisu kui õppimisvõimaluste poolest paindlikumaks, rohkem õpilaste huvidele ja võimetele vastavaks.
Olemuselt erinevad
Veel ühest muret tekitavast arusaamast, mis on vilksatanud diskussioonides seoses õpetajate koormusega. Väidetakse, et kui põhikoolis ei õpeta gümnaasiumiõpetaja, läheb põhikooli tase «vabalangusse».
Õpetajate headus on tähtsaim kooli teistest mõjuritest. Teen tagasipõike Hugo Treffneri gümnaasiumi algusaastatesse. Alustasime gümnaasiumina koos progümnaasiumi osaga. Nelja aasta jooksul loobusime tasapisi nendest klassidest, sest õpetajatel tuli liiga tihti ümber kehastuda progümnaasiumi-õpetajast gümnaasiumiõpetajaks. Kumb ta siis on? Või sel ei olegi erilist vahet?
Professionaalsuse saavutamine nõuab inimeselt siiski pühendumist ühele valdkonnale.
Tahtmatult kanduvad gümnaasiumile omased võtted ja meetodid põhikooli, viies põhikooli eemale tema põhieesmärkidest, lapse jaoks kõige olulisemast – õpioskuste kujunemisest ja tema isikupära arvestamisest. Et aru saada ja mõista, peab selles vanuses õpilane ise tegema, uurima, käed külge panema!
Jättes kõrvale IT-vahendid ja -võimalused, põhineb gümnaasiumi õppesüsteem eeskätt kuulamisel ja nägemisel, esiplaanil on ainekeskne lähenemine, loeng, seminar, praktikum, õpilaste iseseisva töö juhendamine.
Põhikool annab põhja ja tulevase elu suuna. Meil oleks ümberkorralduste sisu hõlpsam mõista, kui tajuksime, et põhikool ja gümnaasium ei ole olemuselt sarnased kooliastmed.