Mängurõõm nakkab ehk öövalge on õnn

Marite H. Butkaite
, teatrikriitik ja lasteteatri sõber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pildil Pepleri 27 maja, mille suures saalis tuleb etendus.
Pildil Pepleri 27 maja, mille suures saalis tuleb etendus. Foto: Margus Ansu

Vilde Teatri mängukavasse tuli Meelis Hansingu käe all «Pierroo uus muinasjutt». See lastelavastus on mitmel põhjusel tavatu.

Esiteks on lugu sündinud trupi ühistööna, teiseks – seda mängitakse nii eesti kui ka vene keeles. Integratsioon missugune!

Minu pühapäeva muutis see lugu palju helgemaks.

Näitlejad ja nukud

Pepleri tänava seltsimajas on väike hubane saal, kus lava ja istmeridade vahel on lähedus. Näitlejatele lisaks jutustavad lugu tegelaste dublantidena nukud. Ühes episoodis on mängus ka varjuteater.

Dekoratsioonidega pole liialdatud, olemas on vaid kõige tähtsam ehk ahi, aken, pesunöör, tähed taevas ... Kuu osa täitis nähtud etenduses Vjatšeslav Kislitsin, kes ei ütelnud oma rollis ühtegi sõna, kuid kelle olek rääkis rohkem, kui võinuksid seda teha sõnad.

Saali nurgas teevad muusikat Artjom Golovko, Tanel Pärn ja Margus Kits ja nad on orgaaniline osa lavastusest. Muusikalise kujunduse poolest meenus Finn Poulseni lavastatud «Väikese onu saaga» Teatri Kodus, kus helid olid osa lavastuse partituurist.

Too pühapäeval nähtud lugu Vilde Teatri trupi esituses tuletas mulle veel nii mõndagi meelde. Ideaalis võiks see kõik kogu aeg meeles olla, kuid ... Aga siis tulebki lubada seda enesele meelde tuletada.

Muinasjutud ja helgus

Mulle meenus, et muinasjutud on mõnusad. Et helgus on tore. Et vahel tuleb kaugel ära käia selleks, et kodus olemise headust tajuda. Et igal pajal on oma kaas ja et õnnelik lõpp on see, mille poole iga inimhing tegelikult ju liigub.

Näitlejad paistavad silma detailsuse ja mängurõõmuga. Kui lasteteatris võib vahel tekkida tunne, et pakutakse üle, siis siin seda tunnet ei sugenenud.

Pigem vallutas südame soe tunne, et maailm võib tegelikult olla päris helge koht, sest seal on tundliku loomuga Pierroo (Karl Laumets) ja argielu hallusesse uppunud Co­lombina (Piret Kuub), kes avastab, et kõik hiilgav pole kuld. Omaette vaatepilt mitmekülgse ümberkehastajana on Arlekiin (Peeter Piiri).

«Pierroo uut muinasjuttu» on hea lasta endale jutustada kas või seepärast, et tuleks meelde, milline ilu peitub öös ja mis värvi on õnn.

Koju minnes avastasin, et etenduses nähtud õnnelikud inimesed, mängurõõm ja usk ilusasse maailma on nakkav. Vähemalt paariks õhtutunniks. Ja sellest on rohkem kui küll.

Kahes keeles

• Vilde Teater mängib lastelavastust «Pierroo uus muinasjutt» Pepleri 27 suures saalis eesti ja vene keeles.

• Lavastaja on Meelis Hansing.

• Järgmised etendused on 17. märtsil kell 17 (vene keeles) ning 18. märtsil kell 16 (vene keeles) ja kell 18 (eesti keeles).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles