Enriko Talvistu: hotellist otse muruväljale külitama

Loodame, et nüüd, masu möödudes, leiavad ka kinnisvaraarendused oma vooluteed.

Ajaloost mainigem, et veel 1984. aastal püsis idee taastada kogu Teises ilmasõjas hävinud raekojatagune ja Lossi tänava hoonestik, mida toona seoti ülikooli Lossi tänava humanitaarteaduste õppehoone võistlusega. Teatavasti võitis selle tookord ülikuuma ja õigena tundunud postmodernistlikus laadis lahendusega suhteliselt tundmatu Andres Tambek.

Aja möödudes sai selgeks tõsiasi, et Pirogovi park puhkealana on juba piisavalt harjumuspärane ning küsimus oli pigem Ülikooli 14 hoone ilmetu tugimüüri varjamises mõne külgeehitatud mahuga. Iseasi, kas just nii suurega kui praegu kavandatav.

Kahtlemata nõudis see koht arhitektuurivõistlust erinevalt mõnest teisest tavahoonest linnas, kus võistlus on ehk arendajale liigne koormus. Ja ennekõike tulebki kiita žüriid, kes esitatud kuuest projektist tõepoolest sobivaima on välja valinud; mis ei tähenda, et ka ülejäänute seas põnevaid lahendusi polnuks.

Kogu võistlus näiski käivat erinevate fassaadilahenduste üle, sest ruumikava ja selle järgi nende paigutus korrustele oli enam-vähem kõigil sarnane. Erinevus oli vaid parkla paigutamises keldri või esimese korruse tasandile, viimane on muide kliendile meeldivam lahendus, ning spaa basseini paigutamises erinevatesse esimese korruse nurkadesse.

Üleüldse on see spaa ja saunakomplekside hullus ehk veidi ülepaisutatud tavahotellide puhul, aga eks nende pidajad tea, kas see vannimõõtu bassein annab midagi juurde konkurentsis püsimiseks.

Allianss Arhitektide (Tõnis Savi, Tarmo Teedumäe, Indrek Tiigi ja Paco-Ernst Ulman) võidutöös oli olemas just see fassaadi tagasihoidlik selge ja lihtne ilme, mis kõrvalasuvaid hooneid ja vaateid liiga maha ei suru.

Esitatud oli ka kavandeid kaldufassaadidega nagu suusakuurordi hotellidel, oli rõhutatud akende raamistusi, mis reljeefselt fassaadist välja vormusid, oli imekeerulisi katusemänge, oli venitatud vertikaalseid aknaridasid ning üks töö üsna kentsakate viimase korruse aknaluukidega, mis kui müürisakmed räästa kohalt välja turritasid.

Võidutöö suuremaid küsitavusi on vaade Toomemäelt, kus üsna suure pinnaga lamekatus eristub silmatorkavalt teiste hoonete kivi ja plekiga kaetud kaldkatustest (olgu või madala kaldegagi).

Kuna tehnoloogilisi eriosi arhitektuurivõistlustel tavaliselt ei esitata, tuleb kohe meelde Tartu uue kaubamajaga juhtunud skandaal, kui katusele tekkis ventilatsiooniseadmete rägastik, mida nüüd on abitult püütud mingite kastseintega varjata. Tahaks loota, et siin sama ei juhtu.

Teiseks probleemiks võib osutuda praegune moenipp, kus kaldkatus-sein läheb ilma räästata üle seinaks. Ära jäävad ehk igatalvised kukkuvate jääpurikate jamad, tekivad aga probleemid seina määrdumisega, kui kaldus katusseina betoonpinnalt voolavad mustuse ja näiteks linnusita nired alumisele seinapinnale.

Pealegi ei selgu kavandist, kas sademevesi pahiseb katuselt rõdudele või juhitakse see siiski kõrvale.


Lisaks on ka näha, et Toomemäe-poolne hotellitubade kolmekorruseline fassaad on lihtsalt igav. Mõnigi eenduv rõdu võiks seda ilmestada. Vaade on ju ikkagi väga turistlik – Toomelt linnale, mitte kusagil nurga taga.
Vaade Raekoja platsilt tähetornile ja rahvuslipule jääb küll pisut varjatuks, aga mitte eriti ning sellele vaatele mõjub võidutöö neutraalne fassaadikujundus teistest kavanditest ehk kõige sobivamalt.

Muidugi loodaks, et Ülikooli tänavast raekoja taga ei kujune hotellikülaliste turismibusside püsiv parkimisplats, vaid ainult peatusplats peale- ja mahaminekuks.

Seniks aga võime põnevusega jääda ootama uue lapse ristinime – vahest mitte Emajõe Ööbik või Postimees, pigem siis Central (endine kino-kohvik seal) või Pirogov.