Oswald Spengleri peateos «Õhtumaa allakäik» on juba ligi sajandi kestel vangistanud paljude Õhtumaa saatuse üle juurdlejate meeli. Nüüd on see lõpuks ka eesti lugeja laual.
Õhtumaa allakäik jõudis Tartusse
/nginx/o/2023/11/27/15745059t1h7f42.jpg)
8. veebruar 2012, 23:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bestsellerina kuulsa ja intrigeerivalt mõtterikka hiidtraktaadi on tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi ning üllitanud Tartu kirjastus Ilmamaa. On omamoodi sümboolne, et saksa filosoofi ja ajaloolase Oswald Spengleri (1880–1936) kaheköiteline «Õhtumaa allakäik» (1918–1922) ilmub eesti keeles aastal 2012.
Globaalse meedia ühiste jõupingutustega on nüüdseks paljude riikide laiades massides suudetud tekitada üleüldine maailmalõpuootus, ehtne apokalüptiline hüsteeria. Maailmalõpp on moes ja küllap kindlustab see ka Spenglerile soliidse läbimüügi.
Spengleri jõulisest ühiskonnakriitikast ja tema põhiteesist – kõik loomejõulised kultuurid manduvad kord hingetuks tsivilisatsiooniks – leiavad kindlasti tuge kõikvõimalikud hädaprohvetid ja poliitilised fanaatikud, igat sorti soolapuhujad ja vandenõuteoreetikud.
Eriti magus on muidugi noppida Spenglerilt tsitaate meie praeguse Euroopa Liidu manamiseks ja põrmustamiseks (teisalt, geograafilis-ajaloolise Euroopa ja Õhtumaa selget erinevust toonitab oma saatesõnas Ülo Matjus).
Ahvatlev on mõelda, et «…pealiskaudsete muudatuste sihitu siia-sinna kulgemine tõestab ainult, et hingelises mõttes on kõik lõplikult valmis» (II kd, lk 415).
Laias haardes ajalookäsitus
Süvenemistahteline lugeja leiab Spengleri teosest palju enamat kui nihilistlikku allakäigukuulutust. Eeskätt on see köitev ja isikupärane ajalookäsitus, suurejooneline linnulennuline ekskurss läbi aastatuhandete, mis püüab avada «tegeliku, nähtamatu ajaloo suurt loogikat» (I kd, lk 225).
Teose nimeloend hõlmab 64 lehekülge, leiame siit tohutu hulga kirjanikke ja kunstnikke, teadlasi ja filosoofe. Nii kasvab Spengleri ajalookäsitus elavaks ja põnevaks kultuurilooks, kus autor suudab lugejat pidevalt üllatada oma leidlike kõrvutuste, julgete üldistuste ja vaimukate kommentaaridega.
Muidugi leiab neist köiteist ka külluses teravmeelseid aforisme ja paradokse; mina näiteks jäin pikemalt juurdlema sellise mõttekäigu üle: «Meeleheitlik võitlus, mida maailmaparandajad ja vabaduseõpetajad raha mõju vastu peavad, on tragikoomiline selle poolest, et nad just niimoodi seda mõju toetavad» (II kd, lk 531).
Intellektuaalne romaan
Nii Spengleri üldisi teooriaid kui ka üksikteese on tuhandeid kordi «ümber lükatud», ta on olnud pinnuks silmas eriti totalitaarsete riikide ideoloogidele. Stalini-aegsetes teatmeteostes nimetati teda paadunud preisi reaktsionääriks, sotsialismi ja kommunismi verivaenlaseks.
Samas on teada, et Spengler keeldus koostööst natsidega; elanuks ta kauem, siis võinuks ta ehk hukkuda koonduslaagris.
Eesti autorite koguteoses «20. sajandi mõttevoolud» (Tallinn-Tartu 2009) Spengleri-peatüki kirjutanud Hent Kalmo viitab võimalusele lugeda «Õhtumaa allakäiku» kui intellektuaalset romaani.
Mati Unt on meenutanud Spengleri avastamist 1960. aasta paiku (16-aastaselt!) kui üht oma elu suursündmust. Lootkem, et samalaadseid eredaid, vaimu ergastavaid elamusi saavad «Õhtumaa allakäigust» ka nüüdsed lugejad.
Esitlus oli eile õhtul Tartu kirjandusmajas.
Raamat
Oswald Spengler, «Õhtumaa allakäik. Maailma-ajaloo morfoloogia piirjooned» kahes köites,
saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi,
sari Avatud Eesti Raamat,
kirjastus Ilmamaa, Tartu 2012,
648 + 832 lk.