Üle kahe aasta tagasi valminud Palamuse vallamajast, mida vald püüdis ehitada passiivmaja tunnustele vastavaks, sai lihtsalt säästlik maja, mis vähendas energiakulu ruutmeetri kohta umbes kolm korda.
Palamuse vallamaja suudab olla säästumaja
4. veebruar 2012, 14:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Palamuse vallavanem Urmas Astel tõdes, et maasoojaküttel vallamaja, millel on ekstrapaksu soojustuskihiga seinad ja laed, eriliste isolatsioonikambritega aknad ning soojusvahetiga ventilatsioon, võiks olla väliskeskkonnast veel paremini isoleeritud.
«Aga me oleme siiski väga rahul,» kinnitas Astel. «Saime mõistliku hinnaga korraliku maja, mis on nii soe, kui tahame, ja me saame selle sooja odavalt kätte.»
Jalad külmetasid
Vallavanema sõnul on raske võrrelda 2009. aasta lõpul kasutusele võetud vallamaja vana, osalt enne ja osalt pärast Teist ilmasõda mitmes järgus nii kividest kui puidust ehitatud segaehitisega, kus ametnikud töötasid varem. Lisaks kolm korda suuremale põrandapinnale on nüüd ositi kaks korda kõrgemad ka laed.
«Laias laastus oli kolm korda kitsamas majas sama suur küttekulu,» rehkendas Astel. «Naistel aga talvel jalad külmetasid.»
670-ruutmeetrine uus vallamaja läks maksma pisut üle miljoni euro. Tavalise, passiivmaja tunnusteta maja oleks Astla andmeil võinud saada paarkümmend protsenti odavamalt.
Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi energiatõhusa ehituse tuumiklabori juhataja Tõnu Mauring ei taha Palamuse vallamajast kõneldes passiivmaja mõistet üldse kasutada, sest see võiks tekitada segadust ja väärarusaamu.
Mauring rõhutas, et passiivmaja püstitamine eeldab maksimaalse energiatõhususe reeglite silmaspidamist päris algusest peale, kui hakatakse kokku panema projekteerimistingimusi. Palamuse vald küsis Maurin-gu laborilt konsultatsiooni alles siis, kui vallamaja projekt oli juba tehtud.
«Seal tehti üht-teist soojakadude vähendamiseks, aga see ehitis ei õpeta, mismoodi peaks üht passiivmaja kavandama,» selgitas Mauring. «Võiks viisakalt öelda, et see on hea soojapidav maja.»
Mauringu sõnul paneb tõeline passiivmaja arhitekti paratamatult kammitsasse, sest põnevate väljasopistuste ja suurte klaaspindadega žongleerimine on energia kokkuhoiuga vastuolus.
Palamuse vallamaja puhul tõigi Mauring näiteks algselt otse lõunasse suunatud võrdlemisi suured klaaspinnad, mis suvel ruumid lämbeks kütavad.
Energiatõhususe labori soovitusel pöörati küll maja ilmakaarte suhtes pisut nii, et suvel päris saunaks ei läheks. Kuid passiivmaja geomeetria peaks tagama, et talvepäike aitab läbi akende kütta, suvepäike seevastu on varjatud kas sirmi või rulooga.
«Esimesel suvel olime üsna hädas, meil oli liiga palav, aga ilmselt me ei osanud oma ventilatsiooni käsitseda nagu vaja,» tunnistas Urmas Astel. «Viimasel suvel polnud enam häda midagi.»
Energiasäästumaja
Põhjaliku planeerimise ning hea ehitusjärelevalve korral peaks passiivmaja kogu aastane energiakulu olema umbes 15 kWh/m².
Vallavanem Urmas Astla kinnitusel on Palamuse vallamaja kogu energiatarve 58 kWh/m², sellest eraldi kütte osa 42–43 kWh.
Mauring nentis, et Eestis võib tavapäraseks buumiaegseks ehitiseks nimetada sellist, mille aastane summaarne energiakulu ruutmeetri kohta on 100–150 kWh. Vanades hoonetes on näitaja pigem 200–300 kWh/m².
40–60 kilovatt-tunnise energiatarbega maja nimetatakse rahvusvaheliselt madalenergiamajaks, lisas Tõnu Mauring.