Tagasi
foto: Sille Annuk
«Esimene tund oli tavaliselt džäss. Pärast seda tuli Jörberg, kes laulis tuntud laule,» kirjeldab Kaunase restorani pillimees Mihhail Kuzmin (71) kunagise Tartu menukoha õhtust programmi ja üritab meenutada tollaseid rahva lemmiklugusid.
«Valged roosid», «Vanad sõbrad», «Sind tervitan» ... Ei mäletagi enam ... Nootide järgi saaks kodus vaadata. Mul on ju kõik alles,» vabandab Mihhail ehk Miša ja on oma aastatega tuhmunud mälu peale pisut pahane. «Niimoodi järsku ei tulegi enam meelde.»
Aga seda mäletab terve elu pilli mänginud mees täpselt, et orkester kõlas toona Emajõe ääres pea igal õhtul. Ainult teisipäev oli vaba.
Lühikest kasvu ja tagasihoidliku olekuga Miša näost võib välja lugeda, et pillimees elas vene ajal hästi. «Kasekeses sain vist 70 rubla kuus, Kaunases oli äkki 100,» pakub Miša ja kinnitab, et see oli väga hea palk. Tarifikatsioonikomisjon kontrollis muusikuid igal aastal ja kui tase oli hea, siis tõsteti ka palka.
Professori poeg
Ja Miša tase oli kõrge, sest muidu poleks teda pärast Elleri muusikakooli lõpetamist 1964. aastal Kasekese restorani juurde loodud orkestrisse kutsutud.
Tema tee muusikasse on aga üsna tavatu. Esiteks on üldse kummaline, et kuulsa astronoomiaprofessori Grigori Kuzmini poeg ei kiiganud isa jälgedes juba lapsena tähtede poole, vaid püüdis hoopis klaverist ja klarnetist helisid välja võluda.
«Mäletan, et olime isaga sõja ajal ükskord tähetornis, kui hakkas korraga üle linna hirmus sireen undama. Jooksime kiiresti sünnitusmaja alla keldrisse, kus oli väga palju rahvast,» taastab Miša mälupilte lapsepõlvest.
Samuti on tal meeles, kuidas suviti käidi perega Elvas puhkamas. «Ükskord sõitsime isaga jalgratastega Tõravere observatooriumile sobivat asukohta otsima. Pärast ehitatigi selle mäe otsa, mida vaatasime,» muigab Miša ja lappab kaasavõetud mustvalgeid fotosid.
«Meil oli Hurda tänava kodus pianiino, mida ma kuueaastaselt natuke õppisin. Aga õiget tehnikat mul polnud. Pärast käisin vaksali kõrval raudteelaste klubi akna taga kuulamas, kuidas orkester mängis. Ühel hetkel anti saksofon kätte ja öeldi, et harjuta. Aga kuidas, seda ei öeldud. Hiljem muusikakoolis õppisin aga klarnetit,» naerab Miša, kes mängis Kasekese ja Kaunase restorani orkestrites kokku üle kahekümne viie aasta.
Soovilugu kümme rubla
«See oli tore aeg. Stabiilne elu, kindel töö. Ei muutunud tüütuks,» lausub pillimees. «Mõnikord oli nii, et kui orkester lõpetas mängimise, maksis keegi terve saali kinni. Maksis nii meile kui kelneritele. Ja siis mängisime nii kaua, kuni telliti.»
Miša teab, et Stalini ajal oli soovilugu 25 rubla ja pärast rahareformi 2.50. Alguses antigi kaks rubla ja otsiti kopikaid, pärast hakati kolm rubla andma. «Lõpuks maksti juba kümme rubla loo eest,» lausub Miša ja nimetab enda lemmikuteks George Gershwini ja Count Basie’i. Harvad polnud korrad, kui ühte ja sama lugu telliti kümme korda järjest.
Muide, Kasekesest läks Miša ära koos laulja Üllar Jörbergiga 1969. aastal, kui avati Kaunas.
«Tegin kõvasti akrobaatikat. Hüppasin saltosid ja olin mitmekordne Eesti meister. Korra isegi Nõukogude Liidu meistersportlane. Ja Jörberg tegi ka sporti. Me olime sõbrad. Ükskord tuli ta Kasekesse ja pakkus ennast lauljaks. Orkestri juht Paul Kroon küsis minu käest, et kas tasub võtta. Ütlesin, et muidugi võtame, ja nii tema karjäär alguse saigi,» räägib Miša, kelle sõnul enne Jörbergi orkestril kindlat lauljat polnudki. «Oli vist paar tüdrukut, aga kõige alguses tegime ainult instrumentaali.»
Naps ja naised
Kui paluda Mišal meenutada Kaunase ajast mõni lõbus seik, ei saa üle ega ümber napsuvõtmisest. Kusjuures Miša ise on elu jooksul olnud karsklane.
«Olin kümneaastane, kui ütlesin iseendale, et ei hakka kunagi jooma ega suitsetama, ja nii on siiamaani. Vaid veini olen mõnikord maitsnud,» paljastab Miša enda kohta üllatava fakti.
Linna peal räägiti siis sellist lugu, et Tartus on vaid kolm pillimeest, kes kõrtsis ei joo. «Mina, Paul Kroon ja Volga orkestri juht. Nime ei mäleta enam. Ülejäänud kõik võtsid. Selline oli komme,» lausub Miša, kuid lisab, et pole linna peal liikunud jutus väga kindel.
Ükskord olla orkester nii vinti jäänud, et pillimehed jäid peaaegu magama. «Trummimängija löögid jäid lõpuks sedavõrd aeglaseks, et varieteetrupi tantsijad ei suutnud enam sellises tempos jalgu tõsta,» naerab saksofonimängija ja näitab Atlantise restoranis kujukalt ette, kuidas sellessamas kohas kakskümmend aastat tagasi trummaril silmad kinni vajusid.
Nalja sai ka naistega, sest pillimehed on ja olid populaarsed. «Kord juhtus nii, et koristaja sattus just siis tööle tulema, kui üks orkestri liige oma sõbrannaga prooviruumis oli,» muigab Miša ja jääb ise tagasihoidlikuks. «No võib-olla tükkisid ka mulle ligi, aga mul oli naine olemas.» Valentinaga abiellus ta 1960. aastal ning neil on kaks poega.
Mišal on meeles ka õhtu, kui kogu saal läks omavahel kaklema. Kui ta õigesti mäletab, olid tookord restoranis Eesti maadlejad ning suur hulk Kaukaasiast pärit musti mehi. Millest tüli lahti läks, pole teada, ilmselt ikka naised, aga löömingu eest jooksid isegi pillimehed lavalt minema. «Ärge seda lugu vast kirjutage, äkki tuleb meil pretensioone,» on Miša siiani kahtlev.
Pill heliseb edasi
Pillimehehingega Miša tunnistab, et tunneb möödunud ajale tagasi mõeldes veidi kurbust. «Eks ikka on natukene kahju, et see möödas on. Olin ju noor siis,» on ta aus. Õnneks pole ühendus vana majaga kadunud, sest Miša töötab siiani Atlantises. Vaatab, et ümbrus oleks korras ning kui vaja, parandab katki läinud tooli või laua.
Ja ega saksofongi kodus tolmu kogu. «Selleks, et vormis olla, tuleb iga päev natukene harjutada,» teab Miša, keda nüüd saab kuulata Juhan Miti orkestris Swing.
CV
• Sündinud 21.12.1940 Petseris.
• Lõpetas Tartu Muusikakooli 1964.
Muusikakollektiivid:
• raudteelaste klubi orkester,
• Tiigi tänava tervishoiutöötajate klubi diksiländorkester,
• Kalevi tänava Sõpruse klubi bigbänd,
• Naha- ja jalatsikombinaadi klubi orkester,
• Kasekese restorani orkester (1964–1969),
• Kaunase restorani orkester (1969-1988).
