Riiklikest päästekomandodest hakati avalikkuses tihedamalt rääkima eelmise aasta aprillis-mais, kui päevakorrale kerkis mitmete päästekomandode võimekus. Riik näeb nende võimekuse ühe peamise tunnusena elupäästevõimet. Mis see elupäästevõime on?
Argo Teral: päästekomandoga või päästekomandota
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elupäästevõime tähendab meeskonna võimekust siseneda ohukeskkonda ning sukelduda suitsu. See on võimalik, kui ühes vahetuses on vähemalt kolm meest. Niisiis tähendab see, et komandod, kus on tagatud elupäästevõime, on «võimekad» ning komandod, kus elupäästevõime puudub, ei ole «võimekad», kusjuures ei ole tähtis, kui kiiresti jõuab päästekomando sündmuskohale.
Riik sulgeb suure tõenäosusega üheksa päästekomandot, neist üks on Võnnu oma Tartumaal. Võnnu kümne päästeteenistujaga komando on tüüpiline komando, millel riigi arvates puudub võimekus.
Lähim on Tartu komando
Võnnu omavalitsus pöördus möödunud aasta novembri esimesel poolel siseministeeriumi ja regionaalministeeriumi poole palvega peatada komando sulgemise protsess, kuivõrd piirkonnas paikneb mitmeid kõrge riskitasemega objekte (nt Võnnu keskkool, hooldushaigla). Meile saadetud vastus oli enam kui diplomaatiline: kokkuvõttes tegelevat päästeamet päästekomandode võrgustike analüüsiga ning mis tahes otsuse korral eelneb sellele infovahetus huvirühmadega, mille hulka kuuluvad ka kohalikud omavalitsused.
Võnnu päästekomando analüüs jõudis Võndu detsembri alguses, kuid kuluaarides teatakse rääkida, et päästekomandosid puudutavad analüüsid olid valminud juba mullu augustis. Sellel võib olla tõepõhi all, sest kuidas muidu suutis avalikkus nii täpselt ennustada suletavaid päästekomandosid. Kurb on aga see, et omavalitsused saavad riigi langetatud või langetatavatest otsustest teada meedia vahendusel.
Päästeameti analüüsi lugedes selgub, et Võnnu päästekomando sulgemine on kui ümberkorraldus, mille tulemusena suurendatakse piirkonna päästekomandode päästetöö põhiteenuse osutamise võimekust ning valmisolekut reageerida päästesündmusele.
Kohaliku elanikuna tekib sellist lauset lugedes küsimus: kuhu ma olen sattunud? Siin võiks kohe ära öelda, et Võnnu komandole lähim on Tartu päästekomando, mis asub 23 minuti tee kaugusel.
Võnnu päästekomando ümberkorraldamise põhjuseid on kolm: päästekomando ei taga aasta ringi elupäästevõimet; elanike arv komando teeninduspiirkonnas on alla viie tuhande; päästekomando töökoormus ja riskide tase on madal võrreldes ülejäänud päästekomandodega. Vaatleme nüüd neid põhjuseid lähemalt.
Olukord halveneb
Esiteks, komandol puudub elupäästevõime. Mina küsin, kas elupäästevõime on ainuke kriteerium, mille alusel me saame päästekomandosid hinnata. Ma kahtlen sügavalt selles. Õnnetusjuhtumite, eelkõige tulekahjude korral on tähtsam sündmuskohale jõudmise kiirus. Ehk aeg, mille jooksul suudetakse alustada ettevalmistavate tegevuste ja tulekahju lokaliseerimisega.
Enam kui vähetõenäoline on leida 25 minutit põlenud majast veel elus inimesi, rääkimata inimeste vara säilimisest. Võnnu komando jõuab piirkonnas elavate inimesteni 28 minutiga, viie minuti tsoonis elab 732, kümne minuti tsoonis 1787 ja viieteist minuti tsoonis 3717 inimest. Kokku elab päästekomando piirkonnas 4178 püsielanikku.
Uue, «võimekama» süsteemi korral viie ja kümne minuti tsooni ei tekigi! Kogu Võnnu komando piirkond suudetakse varasema 28 minut asemel katta hoopis 39 minutiga.
Kasutades andmeid Võnnu päästekomando piirkonna asustusüksuste ajalise katmise kohta, võib välja arvutada, et keskmiselt jõuaks abi piirkonnas elava inimeseni 9,7 minutit hiljem kui praegu (leitud kaalutud keskmise meetodil). Nüüd võib igaüks ise mõelda, kas ohuolukorras on see lühike või pikk aeg.
Teine põhjus oli alla viie tuhande elaniku komando teeninduspiirkonnas. Millel põhineb nõue, et riikliku päästekomando teeninduspiirkonnas peab elama kõige vähem viis tuhat elanikku? Miks ei või neid olla 2000 või 10 000?
Võnnu päästekomando teeninduspiirkond paikneb seitsme valla territooriumil (täielikult või osaliselt): Võnnu, Mäksa, Ahja, Haaslava, Mooste, Meeksi ja Vastse-Kuuste. Teeninduspiirkonna keskmine asustustihedus on 10,2 elanikku ruutkilomeetri kohta, mis on kolm korda väiksem kui Eestis keskmiselt.
Nii suure vahe korral ei ole võimalik määrata päästekomandode paiknemist ainult elanike arvust lähtudes, vaid tuleb arvestada ka geograafiliste ja demograafiliste iseärasustega. Üheks lisamuutujaks võrrandis võikski olla sündmuspaika jõudmise kiirus. Võnnu komando sulgemise korral jõuab lähim riiklik päästekomando Ahja vallas asuvasse Ibaste külla 39 minutiga.
Riske jätkub
Kolmas põhjus: päästekomando töökoormus ja riskide tase on madal ülejäänud päästekomandodega võrreldes. Arvan, et mida väiksem on päästekomando töökoormus, seda parem, see aga ei tähenda kaugeltki, et päästekomandosid pole vaja.
Praegu on päästekomandode väljasõitude arvu võrreldud absoluutväärtusest lähtudes, mis on minu arvates vale. Kui päästekomando olemasolu üks kriteerium on elanike arv piirkonnas, siis peab ka muud statistilised näitajad taandama elanike arvule.
Kui me seda teeme, saame aastatel 2008–2010 Võnnu komando keskmiseks 0,08 väljasõitu inimese kohta. Eeldades, et Tartu päästekomando teeninduspiirkonnaks on ainult Tartu linn, saame vastavaks näitajaks 0,07 väljasõitu elaniku kohta. Arvestades piirkonnas elavate inimeste arvu, on Võnnu komandol väljasõite rohkem kui Tartu komandol.
Samuti ei saa nõus olla väitega, et riskide tase Võnnu komando piirkonnas on madal. Võnnu päästekomando viie minuti tsoonis paikneb keskkool, lasteaed ja hooldushaigla, need on suhteliselt kõrge riskitasemega objektid. Komando sulgemise korral jõuab esimene komando nende juurde 23 minutiga. Sellist loetelu võiks veelgi jätkata.
Suure tõenäosusega on kogu Eestis seesuguseid olukordi veelgi. Langetatud otsus ei puuduta ühte või kahte inimest, vaid tuhandeid. Päästekomandodega seonduv on poliitiliselt sihikindel tegevus, mis õõnestab otseselt maapiirkonnas elavate inimeste turvatunnet ning omavalitsuste regionaalset võimekust.
Et päästekomandode võimekus on vähene või puudulik, on otseselt riigi tegemata või tehtud töö, kuna päästekomandod on riiklikud. Praegu päästekomandode ümber toimuv on riigi elanike seisukohalt nahaalne ja kohalikke olusid eirav tegevus. Soovitan riigijuhtidel tõsiselt mõelda, kas tähtsam on riigi fassaad või kohalike elanike turvalisus ja heaolu.