Priit Pullerits: Ansipil on õigus

Vaatame, milles statistika meid aasta lõpul veenab.

Alustame kauasest rahvusesimängust korvpallist. Ühisliigas hoiab Eesti meistermeeskond BC Kalev/Cramo ühe võidu ja kaheksa kaotusega A-alagrupis suveräänselt viimast kohta. Mulluse Balti liiga põhiturniiri kolmas, Tartu Ülikooli meeskond, on sel hooajal võitnud vaid kolm ning kaotanud juba seitse kohtumist.

Sealhulgas on alla jäädud – toetume ikka statistilistele näitajatele – 8100 elanikuga Pasvalyse, 11 300 elanikuga Prienai ja 32 500 elanikuga Utena linna meeskonnale. (Olete mõnest neist Leedu linnadest üldse kuulnud?)

Jätkame viimaste aastate rahvusala suusatamisega. Seni peetud viiel MK-etapil on Eesti mehed üksnes ühel osavõistlusel, Kuusamo sprindis, jõudnud punktikohale: Timo Simonlatser sai 12., Peeter Kümmel 13. ja Kein Einaste 25. koha. Naistest on Triin Ojaste jõudnud punktikohale kahel korral, aga napilt: Düsseldorfis oli ta 28. ja Kuusamos 30. Distantsisõitjaist ei ole punktikohale pääsenud veel keegi.

Ent vaatame ka teist taliala, laskesuusatamist. Seal on MK-sarjas seni edukaimaks osutunud Indrek Tobreluts Hochfilzeni sprindi 37. ja Kristel Viigipuu Östersundi sõidu 38. kohaga. Aga üldine tase on selline, et nii meeste kui ka segavõistkondade teatesõidus on Eestil jäänud tulemus sootuks saamata: kui liidritelt ringi sisse saad, tuleb rajalt ära tulla.
Statistika näitab, et rõõmustada pole millegi üle.

Igal asjal elus, mida teiste kriitilise silma all teha, peaks olema mõte. Mis on Eesti korvpalli, suusatamise ja laskesuusatamise mõte?

Kui korvpallis suuri unistusi pole, võiks ometi olla vähemalt üks eesmärk: pakkuda poolehoidjatele emotsioone. Aga positiivseid, mitte negatiivseid. Kui platsil midagi meeliülendavat pole, siis ei jää tõesti muud üle kui turgutada pöidlahoidjaid tantsutüdrukute väidetavalt seksika kalendriga, nagu teeb BC Kalev/Cramo.

Janar Talts ja Kristjan Kangur on vähemasti murdnud Itaalia kõrgliigasse – aga mis on enamiku teiste siinsete mängumeeste mõte? Vaevalt midagi muud kui kasseerida kuust kuusse, aastast aastasse kolme-neljakordset Eesti keskmist tasu ilma, et peaks nahast eriti välja pugema. Leidub lolle, kes maksavad.

Eesti suusatajad ja laskesuusatajad teevad samamoodi paigalmarssi. Statistika näitab, et tänavu tippspordiga jätkavad Eesti suusatajad on praeguseks teeninud täpselt sama palju MK-sarja punktikohti nagu mullugi – viis. Koondise esinumbri Kümmeli selle hooaja kohad – 13., 52., 34. ja 39. – on vaid õhkõrnalt paremad kui tunamulluse hooaja algul (30., 30., 68. ja 47.). Distantsimehed Aivar Rehemaa ja Algo Kärp, kes pole enam ammu esimeses nooruses (resp. 29 ja 26), heitlevad taas vanas hullus seisus, 50. koha piirimail.

Ka laskesuusatajate tulemused, mida tuleb kaevata protokollide sügavustest, kuuluvad déjà vu rubriiki. Näiteks Viigipuu Hochfilzenis 86. – ja ometi kolmest Eesti esindajast parim. Või Kauri Kõiv Östersundis ainsa eestlasena jälitussõidus 60 seas. Tegelikult ei vääriks laskesuusatamine üldse kõneainet, kui seda ei pakuks naiskonna liidri Kadri Lehtla ja koondise peatreeneri Maris Cakarsi sassis suhetest põhjustatud kaevikusõda.

Jutumehed võivad asja vaadata ka teise nurga alt. Äkki peaks tõstma korvpallurid, suusatajad ja laskesuusatajad pjedestaalile ainuüksi seepärast, et hoolimata tulemata tulemustest pole nad ikka veel püssi põõsasse visanud?

Liiati kui anda nüüd sõna korvpalli, suusatamise ja laskesuusatamise juhtidele, kuuleksime kindlasti ohtrasõnalist juttu, ja küllap paljudest kanalitest, ja ilmselt ka tugevas esituses, miks olukord ei ole sugugi nii hull, nagu paistab, ning miks eksivad need, kes näevad asju tumedais toonides.

Aga sport – see on statistika. Tulemus loeb. Jutt ei maksa. Ansipil on tuline õigus.
Kas ka Eesti spordiajaloo statistikasse jäädvustunud kurikuulsa A- ja B-proovi kohta käinud juristide ja teadlaste ohtrasõnaline jutt, mida on tulnud paljudest kanalitest ja tugeva survega, osutub väheveenvaks, selgub juba uuel aastal.