Läti piparkook lõhnas end Eesti piparkookidest ette

Piparkoogimekkimisel osalenud kaheteistkümne täiskasvanu ja kahe lapse antud hinded kinnitasid taas, et maitse üle pole arukas vaielda. Leidus jõuluküpsetis, mis sai maitse eest nii maksimaalsed kümme punkti kui ka minimaalse ühe. Tõsi, keelatud polnud nulligi panek.

Lisaks mekile tuli aga hinnata piparkookide välimust, lõhna ja konsistentsi. Paljud ei loegi ju piparkooke toidu hulka, vaid lepivad nende kui ehteasjade või jõuluhõngu tekitajatega. Mõni jälle loobub targu piparkookidest, kui on oht nendega hambad murda.

Ühel palju, teisel tühjus

Enne piparkoogiosturingile minekut tuli selgeks teha, milliseid neist maitsmiseks osta. Ehk – degustatsioonile pääsevate jõulupräänikute ringi ühise kriteeriumi või kriteeriumide alusel piirata. Muidu võinuks jäädagi mööda poode jooksma ning lõpuks degusteerijad järgemööda hulluks ajada.

Esiteks otsustasin, et piparkook olgu klassikaline, glasuuritud. Teiseks leidsin, et pole mõtet hakata mekkima ühe tootja kõiki piparkooke. Erinevad need ju tõenäoliselt vaid suhkruvaaba värvi ja taina lõikamiseks tarvitatud vormi poolest.

Tartu poekette kammides õnnestus kotti ajada üheksa pagaritöökoja küpsetatud piparkooke. Lisaks leidus glasuurpiparkooke Tartu turuhoones Rõuge ja Rõngu pagariäri letis. Usutavasti sai valik küllalt esinduslik, kuigi tõenäoliselt jäi mõni piparkoogilett ka kahe silma vahele. Palun see andeks anda.

Esimesena nuuskisin läbi Zeppelini Maxima riiulid. Valik osutus vormiliseks: kas Läti firma Maiznca Flora kellukakujuline, tähekujuline või lumememmekujuline piparkook. Järgmisena teele jäänud Prismas oli piparkoogilett vastuoksa eriti rikkalik: üle kümne sordi, neist küll pooled ühelt ja samalt ärilt, Reval Kondiitrilt.

Selveri valik oli korralik, kuigi jäi Prisma omale alla. Reval Kondiitri asemel andis siin mitme eri lõikega piparkookidega tooni Liivimaa Pagar. Soodusmarket ja Säästumarket polnud glasuurpiparkooke üldse (veel?) müüki võtnud.

Üllatavalt nadiks osutus Lõunakeskuse Maksimarketi valik: Saare Leiva piparkoogid plastkarbis ning Liivimaa Pagari suured südamed. Rimis nagu Prismaski hõivas suurema osa piparkoogivalikust Reval Kondiitri toodang.

Kaheteistkümnenda piparkoogisordi lisas Tartu kutsehariduskeskuse tulevaste pagarite ja kondiitrite õpetaja Irina Võsar, tuues mekkimisüritusele kaasa oma õpilaste kätetöö.

Pagariärisid ma hindajaile ei öelnud, piparkoogid olid nummerdatud ja hindamine käis anonüümselt. Ei saa välistada, et mõni hindaja tundis ühe või teise toote välimuse järgi ära ja lasi end sellest mõjutada.

Enda kohta kinnitan, et kuigi kõiki tootjaid teadsin, puudus mul vähimgi eelhoiak. Alles selle teksti kokkupanekut lõpetades lõin oma punktid kokku ja avastasin rõõmuga, et nii esimese, teise kui viimase koha puhul langes mu maitse enamiku omaga kokku.

Üldmulje: niruvõitu

Pean piparkoogihindamise kokkuvõtteks nentima, et tundsin küllalt sügavat pettumust, ehkki polnud millegipärast väga üllatunud. Rahulolematus andis tooni ka ülejäänud 13 hindaja kommentaarides.

«Põhiline möödapanek: maitseaineid on lisatud kas liiga vähe või liiga palju,» resümeeris Irina Võsar. «Arvestades, kui palju on tänapäeval kõikvõimalikke toidulisandeid, peaks aga olema võimalik piparkooke igal juhul heaks timmida.»

Kõige rohkem võinuks võidupiparkook teenida 560 punkti – igalt degusteerijalt 40. Lätis Krimulda vallas pagariäri pidava Maiznca Flora 338 punkti jääb suurepärasest tulemusest päris kaugele. Mida siis hindajad lätlaste piparkookidele ette heitsid?

«Väga paks ja maitset ei ole», «Liiga paksud ja pehmed», «Kaneeliga liialdatud». Maitse poolest, mis võiks ju toidukraami puhul tähtsaim olla, jäid Läti piparkoogid jagama neljandat-viiendat kohta. Edu võti peitus sel korral hoopis lõhnas: 95 punkti, millest järgmine võistleja jäi maha lausa 17 punktiga.

Suurem osa degusteerijaist märkis, et enamik piparkooke petab välimusega ära. Kuni pole nuusutanud-maitsnud, püsib elamuslootus kaunis suur.

«Jube lõhn. Nagu oleks glasuuris halvaks läinud munavalget kasutatud», «Kõigi piparkookide lõhn oli nina all õudne!», «Kindlasti on valmistajad pannud rohkem rõhku välimusele kui maitseomadustele», «Jube maitse! Piparkooki küll ei meenuta», «Glasuur murrab hambad!».

Ilmselgelt oli aga ühtede piparkookidega, kutsehariduskeskuse omadega, vastupidi. Need said hulga kiitvaid kommentaare, aga kokkuvõttes kolmanda koha, sest glasuurija oli teinud oma tööd... noh... ütleme... üliloominguliselt. Või ülirutakalt.

«Natuke kõva, aga maitse oli suurepärane. Välja nägi kole», «Pole liialt magus», «Glasuur nagu peale visatud või ära pudenenud, aga maitselt üks parimaid».

Lõhna kategoorias said kutsehariduskeskuse piparkoogid kolmanda, konsistentsi arvestuses teise ja maitse kategoorias esikoha 87 punktiga. Kuno Plaan & Kondiitrid, kes noppis üldkokkuvõttes teise koha ning jõudis teiseks küll ka maitse kategoorias, sai maitse eest ometi märksa tagasihoidlikumad 78 punkti.

Kui heita pilk piparkookide kilohindadele ja testimisel saadud kohtadele, on kohe klaar, et ainult kilohinna põhjal poes otsustada pole ka õige. Esikohapräänikud olid küll enamikust konkurentidest kaks-kolm korda kallimad, ent kalleim piparkook jäi kuuendaks.

Mesi ja või – auuu!

17 aastat pagaritööd teinud, kolm viimast aastat pagarite ja kondiitrite praktikaid juhendanud Irina Võsar tõdeb, et hõrgud piparkoogid eeldavad pisut laiema joonega priiskamist, kui paistab ostetud piparkoogipakkidel toodud koostisainete loetelust ning oli tunda hamba all.

Kas panna rohkem kaneeli, muskaati, ingverit, nelki või kardemoni, on tõesti puhas maitse asi. Aga kui ikka või asemel on tainas margariin ja mett ei leidu grammigi, pole ime, kui enne manustamist oleks mõistlik piparkoogid uhmris peenestada.

«Neid võib nimetada bussisõidupiparkookideks,» naeris Irina Võsar. «Paned põske ja ootad kannatlikult, millal pehmeks läheb.»

Vaatasin pakendeilt järele: mett, kirja järgi lausa 16 protsenti, leidus Läti võidupiparkookides, kuid võid polnud sealgi. See-eest sai poepiparkookide etikettidelt loendada hulgi E-aineid. Rekord – kümme!

Kutsehariduskeskuse piparkoogiretsept
Põletatud suhkrusiirup:
60 grammi suhkrut
60 grammi vett
• Suhkur kõrvetada paraja tumeduseni. Vesi lasta keema teises potis ja kui suhkur on piisavalt tume, «kustutada» see keeva veega. Vesi lisada ettevaatlikult, muidu võib end ära põletada.

Tavaline suhkrusiirup:
300 grammi suhkrut
100 grammi vett
• Vesi ja suhkur pannakse ühte potti ja sulatatakse pliidi peal niikaua, kuni suhkur on täielikult sulanud.

Maitseained:
7 grammi piparkookide val-
missegu
8 grammi kaneeli
8 grammi nelki
• Põletatud suhkrusiirup ja suhkrusiirup segatakse kokku. Kuumale siirupile lisatakse maitseained ja või.

Tainas:
2 munakollast
540 grammi jahu
260 grammi võid
7 grammi soodat
• Jahtunud  siirupile lisatakse munakollased ja jahu, kuhu on segatud sooda. Tainas segatakse. Tuleb suhteliselt pehme tainas, soovitatav enne vormimist lasta külmkapis seista. Loetletud koostisainete kogustest saab kilo tainast.
• Kõvemate piparkookide saamiseks asendada või margariiniga ja sooda küpsetuspulbriga. Munakollast ei pea ka ilmtingimata panema.
Allikas: Irina Võsar