Siim Kiisler: kas kaikad kodarates või on keiser tõesti alasti?

Kas teate Hans Christian Anderseni muinasjuttu keisrist, kes sai omale uued rõivad? Kogu rahvas kummardas ja kiitis keisri uute rätsepate osavat näputööd. Kuni ühel hetkel ütles üks väike poiss välja selle, mida keegi seni polnud julgenud: keiser on ju alasti! Umbes selline süžee on praegu lahti rullumas ka Eesti Rahva Muuseumi ehitamise ümber.

Ma tunnustan igati ERMi ja teiste riigiasutuste aastatepikkust tööd uue muuseumihoone ehituse ettevalmistamisel. ERMi rajamine on riigikogu otsus ja sellel on ka praeguse valitsuse igakülgne toetus. Ja kuigi on olnud uue muuseumihoone asukohas kahtlejaid, olen mina seda meelt, et ERM peab eelkõige regionaalpoliitilistel põhjustel tulema just Tartusse.

Paraku seisab ilusate ideede ja kõigile külalistele avatud muuseumimaja valmimise vahel veel kaks suurt takistust: aeg ja raha. Õigemini – nende nappus.

Kultuuri- või turismiobjekt?

ERMi ehitamist ette valmistades on lähtutud lootusest, et suur osa hiigelprojektiks vajalikust rahast tuleb Euroopa Regionaalarengu Fondist. Selles lootuses on ERM saatnud ministeeriumide kaudu teele ka projektikirjeldused ja rahastustaotlused Euroopa Komisjonile, kes peab nii suure projekti puhul heakskiidu andma.

Aga just sealt on tulnud tagasilöök. Kuna sellises mahus kultuuriobjekti pole võimalik euroraha eest ehitada, esitleti taotluses muuseumi kui turismiobjekti. Sellist, milles on pinda üle 32 000 ruutmeetri. Euroopa Komisjon kõrvutas seda taotlust ka teiste analoogsete projektidega, mis aga tekitas neis kõhklusi.

Õhus olevad küsimused on igati loogilised.

Kui rajatav Euroopa Solidaarsuse Keskus Gdanskis võtab enda alla 18 000 m², akropoli muuseum Kreekas 25 000 m² ning Louvre’i muuseumihoone Lensis mahub 17 000 ruutmeetrile, siis kas tõesti on põhjendatud ja otstarbekas rajada Euroopa mõistes väiksesse Tartu linna turismiobjekt, mis on üks suurimaid omataolisi Euroopas?

Kas prognoositud külastajate arv on realistlik? Praeguse kolmveerand eurot maksva piletihinnaga külastab ERMi 6000 inimest aastas, kuid pärast uue hoone valmimist tõuseb piletihind kaheksa korda ning külastajaid oodatakse 142 000. Ning isegi sellise külastajate arvuga tuleks keskmiselt üks külastaja iga neljakümne näitusealuse ruutmeetri kohta. Seega oleks muuseum suurema osa ajast külastajatest üsna tühi.

Aega jääb väheks

Jah, me võime püüda otsustajatele veel selgitada. Me võime jagada olemasolevat objekti paberil mitmesugusteks projektideks ja nimetada asju teiste nimedega.

Eelmisel nädalal läkski teele järjekordne selgitus. Aga nii väga, kui ma ka ei tahaks uskuda, et Euroopa eksperdid leebuvad, minul selliseks optimismiks erilist alust ei ole. Sest kaks korda on taotlus tagasi saadetud ning tehtud viisakalt ettepanekuid muuta projekti sisu ja mahtu.

Siit kasvab välja aga teine probleem, mis muutub iga päevaga järjest tõsisemaks. Nimelt saab selle perioodi Euroopa Liidu toetusrahasid kasutada 2015. aasta lõpuni. Jäänud on neli aastat. Isegi kui taotlus peaks järgmise aasta esimeses pooles heaks kiidetama, ei tähenda see, et jaanipäeval saab kopa maasse lüüa.

Ees seisab veel hangete korraldamine, mida niisuguse mastaapse projekti puhul ei saa teha paari nädalaga. Viimases ERMi projektis on planeeritud, et hanke väljakuulutamisest uste avamiseni kulub pisut rohkem kui neli aastat.

Vastuse lisaselgituste kohta on Euroopa Komisjon lubanud anda nelja kuu jooksul. Nii et isegi kui need meie selgitused Euroopa Komisjoni rahuldaksid ning järgmisel suvel saaks alustada riigihankega, jääb projekti lõpuni ainult kolm ja pool aastat ehk seitse kuud vähem, kui projektis ette nähtud. Nii et mõtlemisainet on küllaga.

Ärme süüdistame peeglit

Kuidas selles keerulises olukorras nüüd edasi minna? Üks on kindel: ERMi on vaja ning ajaloolistel ja regionaalpoliitilistel põhjustel on Tartu selleks sobiv paik.

Aga meil ei maksa süüdistada Euroopa Komisjoni ja öelda, et nemad seal kaugel lihtsalt ei mõista meid ja meie kultuuri olulisust. Pigem tuleb neisse suhtuda kui peeglisse. Ja kui pilt, mis peeglist vastu vaatab, meile ei meeldi, tuleb tõsiselt mõelda, mida projektis ümber teha, mitte peeglit siunata.

Pigem peaksime olema tänulikud neile ekspertidele, kelle eesmärk on aidata meil teha asi, mis on ühest küljest oluline rahvuskultuurile, teisalt aga aitab ka meelitada Tartusse turiste ja tuua särtsu kogu regiooni majandusellu. Ja mis samas ei tundu Euroopa kontekstis ülepaisutatuna ning oleks ka Eesti riigile jõukohane üleval pidada.

Minu arvates peaks tõsisemalt kaaluma komisjoni tähelepanekuid ja soovitusi ning mitte välistama projekti sisulist ümbervaatamist. Just sellele võimalusele ja Euroopa ekspertide senistele vastuargumentidele viitasin ma ka oma kirjas rahandusministrile, mis leidis kajastamist siinsetelgi leheveergudel.

Eestlastele on seni edu ja tunnustust toonud kainus ja kasinus. Sellest on olnud kasu meil endil ning meid on ka kiidetud ja seatud eeskujuks mujalgi Euroopas.

Kahjuks on tendents, et suurte kultuuriobjektide puhul kipub see paljukiidetud talupojamõistus teinekord tagaplaanile jääma. Neid aga, kes tegelikest probleemidest räägivad, tembeldatakse automaatselt kultuuripõlgureiks.

Väljatoodud probleemid ei ole asjatud kaikad muuseumivankri kodarates, vaid tähelepanu juhtimine sellele, et praegusel kujul ei pruugi see vanker üldse veerema hakatagi. Sellisel juhul on kannatajaks terve Eesti rahvas, sest muuseumi ehitamine lükkub veel kaugemasse tulevikku.

Ja sellest oleks väga kahju, sest muuseumi praegused olud ja tingimused on väljakannatamatud ja nii jätkata ei saa.

Lõpetuseks lõik Anderseni muinasjutust: ««Laps ütleb, et tal ei ole midagi seljas!» «Aga tal ei olegi midagi seljas!» hüüdis viimaks kogu rahvas. Keiser võpatas, sest ta teadis, et see on õige. Ent ta mõtles: «Rongkäik peab edasi minema!» ja ta astus veelgi uhkemalt ning kammerhärrad kandsid tema olematut sleppi.»