Tagasi
foto: Scanpix
Kõik see, mis on olnud eelmise sajandi poiste suur unistus mänguasjapoe autoriiulis, näikse Rahingel elava kollektsionääri kõrgetes vitriinkappides nüüd tallel olevat, aga tema kogust on täiendust saanud ka mänguasjamuuseumi väljapanek.
Kümneid? Sadu? «Ei mina tea, pole kokku lugenud,» lööb Paul Petratškov käega, kui lepin kokku võimalust minna vaatama tema kuuldavasti külluslikku mänguautokollektsiooni. «Kui vanemaks saan, hakkan ehk kataloogi tegema,» sõnab 49-aastane mees.
Ta ütleb, et ega vanu mänguasju nii tõsiselt eriti ei kogutagi ja muigab, et kui keegi tema kogu ära näeb, läheb tuju ise koguma hakata ära.
Petratškov alustas mänguautode kogu loomist umbes 15 aastat tagasi. Enda lapsepõlve omi nende hulgas pole, usinale mängimisele ei pidanud need vastu. Lelusid on ta leidnud vanakraamiturgudelt ja netikülgedelt. Ütleb, et seitse aastat tagasi ei tahtnud nõukogude aja mänguasju enam suurt keegi, moodsamad tulid peale. Vanad visati ära või kui paremini läks, pandi müüki.
Kogumiskirest teadvad tuttavad on asju Petratškovile toonud saatesõnadega: kui sa ei taha, viskan ära.
Nüüd vaatab Petratškovi riiulitest vastu Norma klassikat ja palju muud keskealistes nostalgiat tekitavat. Ent vanimad lelud on tsaariaegsed ja rikkalik on ka eestiaegsete mänguasjade kogu.
Mõnest on näha, et tegu on väikese töökoja seeriatoodanguga, teiste puhul oletab Petratškov, et ilmselt on need valmistanud osavate kätega isa oma lastele mängimiseks.
Vanuse määramisel on Petratškov lähtunud tootjakirjadest, tegumoest, omaaegsetest ajalehereklaamidest ja vanadest fotodest. Ta otsibki albumist välja sõjaeelseid pilte, millelt näha just needsamad lelud, mis seisavad temal riiulis. Suureks abiks on säilinud karbid, mis pealegi, nagu lelukoguja ütleb, on enamasti veel hinnalisemad kui mänguasi selle sees.
Petratškovi huvitavad eelkõige poiste asjad: autod, rongid, laevad, lennukid. «Plikade asju ma ei taha. Nukkusid ma väldin, aga neid on tekkinud ikka.» Nii ongi, on tsaariaegne mängukaru ja Pätsu-aegseid Miki-hiiri.
Kuna kogu üha paisub, on mees mõelnud, et võib-olla peaks keskenduma Eesti ja Läti asjadele. Ehkki osa mänguasju on deponeeritud mänguasjamuuseumisse, ei mahu riiulitesse kõik ikkagi ära. Osa seisab kastides.
Petratškovi kogu pole muuseum. Ei mingeid valgeid kindaid ega muud peent etiketti lelude käsitsemisel. Kui noorem rahvas riiulite juurde satub, ei ole keelatud mängida. Koguja ütleb, et see ongi hea, kui keegi mänguasju kasutab – mänguasjadele see ju meeldib.
