Ivi Drikkit: rohked tipud ja muidu tegijad

Üleilmselt tasandilt vaadates võib öelda, et Eestis pole ühtegi mäge («Mis maa see on...»), kuigi me ise oleme neid nimetanud küll ja küll Munamäest ja Vooremäest Toomemäe ja Musumäeni, kui lähemat ümbrust kaeda. Palju rohkem kui neid madalaid mägesid on meil aga tippe. Milleks meile mäed oma jalamite ja keskpaikadega, meie armastame tippe! Armastame nii tugevalt, et varsti on kõiki ameteid pidavad mehed ja naised end tippudele hiivanud.

Tippjuuksur, tippmeikar, tippjurist, tippadvokaat (tipp-prokuröri pole millegipärast märganud, aga küll ta tuleb), tippkirjanik, tippajakirjanik, tipptreener, tippkokk, tippkriminaaluurija, tippjälitaja, tippnäitleja, tipplavastaja, tipp-pillimängija, tippsportlane, tippmodell, tipprätsep, tipparhitekt, tippametnik – eks igaüks või seda rodu oma leidudega pikendada.

Tundub, et «tipp» kui maalähedasem kvaliteedinäitaja tuli esmalt võimutsenud staari asemele. Iseenesest hea leid, aga ka heaga ei maksa liialdada. Peatselt, tundub, ei söandata enam üheski ametis hästi hakkama saajat tipust ilma jätta, aga kuidas siis tõepoolest tõelisi tippe nimetada? Tipptipptipp – oh, jätkem parem järele!