Martin Pau: teeme ära - uus kuul rauda

Aasta kodanikku Rainer Nõlvakut valdavad ilmselt kahetised tunded: ühelt poolt heameel tunnustusest, teiselt poolt kurvastus süüdistustest ja sõimust. «Teeme ära» mõte oli tõesti suurepärane, lõppvormistus on aga tänini tegemata ning võib nõuda veel miljoneid maksumaksja raha.

Alustan resümeest: kampaania korraldamist ei tasu kindlasti kahetseda, kuigi sellele võivad kallutada Tartus ja Harkus laiutavad prügivirnad, kummaski tuhandeid tonne rämpsu. Isegi kui firma Utileek ei liiguta nende mägede juures kas laostumise või aumehelikkuse puudumise tõttu enam lillegi, võime olla kindlad, et ühel või teisel viisil leiavad riik ja omavalitsused tee korraloomiseks.

On fakt, et loodusest korjati ühe maipäevaga üüratu hulk prügi, mis oli näotu ja paljudel puhkudel ka ohtlik. Võibolla veel tähtsam on aga see, et paljud teadvustasid prügistamise tähendust esimest korda elus.

Prügistamine ei tähenda ju üksnes ohtu lõigata klaasikilluga jalga, vaid ka tõsist lünka meie olmekultuuris. «Teeme ära» oli kümnetele tuhandetele, ka kampaaniat kõrvalt seiranutele, tõhusam kuitahes põhjalikust loengust tarbimisega kaasnevast vastutusest või jäätmete taaskasutusest.

Utileek on põhjendanud Tartu ja Harku prügimägede, mida eufemistlikult vaheladudeks hüütakse, püsimist kogutud rämpsu segunemisega. Oli ju kava suur osa eelsortimist metsas ära teha, et poleks tarvis näiteks rauakola seest klaasikilde korjata.

Seda argumenti saaks tõsiselt võtta vaid juhul, kui Utileek oleks praeguseks, enam kui seitse kuud pärast kogumisaktsiooni, jäätmete taaskasutusse saatmisega kuhugigi jõudnud. Kas või kolmandiku peale. Aga tehtud pole peaaegu midagi.

Teiseks pidi Utileek suuremaid ja võimsamaid jäätmefirmasid madalama veohinnaga üle lööma minnes ette kujutama, mis seal metsades ikkagi vedeleb ja millised on kotid, kuhu seda kogutakse. Klaasikotid näiteks olid õhukesed, aga purunenud klaas rebis katki ka tugevamad kotid.

Siit jõuan sujuvalt selle osani teemeäralastest, kes kättpidi võõrasse saasta kaevusid, ja nendeni, kes töösipelgate rassimist pidid juhtima. Täiesti paratamatult ilmnes korraldamatust, asjatundmatust, pinnapealsust.

Sellel kohalikul prügimäel, kus mina rassisin, laoti näiteks traktorikäru täis kõikvõimalikku mudru, mida polnud võimalik liigiti kottidesse laduda. Tooni andsid mullaga segunenud eterniiditükid, vähem klaasikillud ja muu pudi.

Kui traktor oli kilomeetri kaugusel kogumisplatsil ära käinud, tuli ta tagasi ja kallas kogu krempli samasse kohta maha. Ilmselgelt oli puudu kohalik keskkonnategelane või tema asemik maa peal, kes oleks öelnud: korjake ära nii palju jämedamat kraami kui kätte saate, ülejäänu teeme buldooseriga kupliks ja katame mullaga.

Aga rõhutan, et sellised olukorrad olid paratamatud, sest sellist aktsiooni polnud varem olnud ja paljusid küsimusi ei osatud just seetõttu ette näha. Me kõik minetasime kampaaniaga osa oma saamatust ja rumalust.

Näidates näpuga Rainer Nõlvakule või mõnele teisele «Teeme ära» korraldusmeeskonnast võiksime endalt küsida, kas kampaaniaga kaasnenud positiivne pole mäekõrguselt üle negatiivsest. Mina olen kindel, et on. Prügirindel sündis läbimurre ja põhjust püssi põõsasse visata pole.