Mitte Troonide Mängus, mis nüüd filmilinalgi, vaid raamatus, milles heiastub aeg neist kahest tornist Leningradi maanteel, aga võib-olla hoopis neis tornides, milles peksles aeg maailma kaubanduskeskuses kümnend tagasi.
Kirjanik Piret Bristol Tornide Majas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitte keskaegne mäng tornides, aga mitte ka nüüdisaegne, vaid omaaegne mäng tornides. Lift oli Triinu (raamatu peategelane) tarvis võimalus võimalusetusesse depressiivses väikelinnas Tartu lootusetuse vastamatuseks.
Arvestatav Bristol
Kes on Piret Bristol? Vale läbi kümne raamatu.
Kuus luulepüüdlust, neli proosapala, päädimaks siis selles roosas raamatus. Ma olen Bristolit alati pidanud arvestatavaks, ehkki ta seisunditaju ületab enesearmastuslikku voimamist.
Õnneks ta seda eriti ei põe. Nagu luules, ei saa ta proosaski aru, et tekstil peab olema ja samas ei pea olema üksnes voolavus. Jõgi mõnikord virdab, ookean möirgab. Allika kaldad võimaldavad vahel kulgemist, algus annab mere, kuhu suubuda. Aga sellest roosast raamatust hakkab juba aduma raamistatust.
Ära on jäänud see hale sensuaalfilosoofiline halin. Laialivalguv peisaaž võimendub kohta kandvaks maastikuks. Need, kellest kirjutatakse, on konkreetselt hajuvad, tüütult tüüpilised.
Aeg ja koht on olemas. Ennast pole paremaks tehtud enda paremakstegemise tahtmisest. On kahekümnese hirm ja lootus. Usku on vähe, aga usklik polnud see piiga vist tol ajal ega nüüdki.
Tornis kui vangistuses
Elades tornis kui vangistuses ei kirjutand keegi Bristol Triinust Rapuntseli lugu. Aeg oli teine.
Mõned lendasid ilmsi ja unes ja kukkusid alla. Mõned viskasid alla televiisoreid ja jäid ellu. Muutis see aega või sillutist? Muutis see tornides elajaid? Hirm jäi ellu. Aga vastuhakk hirmus jäi enamluseks. Ja tüdruk jäi ellu.
Raske on tabada linna, millel pole südant, raske on tabada linna, millest jookseb läbi jõgi.
Raske on kirjeldada vastaskallast, mille vastas on teine kallas, millest kõik on kirjutanud.
Ons kunagi olnud olemas Tartut ülejõelinnana?
Alati on olnud vaid see pool, kus on ülikool.
Ometi kaldapealsete tõus on samaväärne, Ülejõel isegi suurem. Ülejõgi vaatab kesklinna peale ülalt alla. See on bristollik, see pole mõistuslik, millepärast see plika jagab linna olemust. Ei ole ma senini aru saanud, elab ta all- või ülejõelinnas.
On väga hea, et keegi ei räägi selles raamatus filosoofiast, vaid Filosoofist.
On väga hea, et selles roosas raamatus ei räägita joogast – väikese tähega –, vaid Joogast, keda tegelikult polegi vist olemas.
Ja veelgi parem on, et see tüdruk räägib veinist, mis ära joodud. Ja sigarettidest, millest on jäänud vaid konid. Ja armastusest, mille ta välja mõtles, aga mis siiski oli.
Mõrk ja hõrk
Raamat pole meistriteos, aga arengut on. See roosa põrsas on ikkagi veel oma lainetavas lobisemises nii mõrk kui hõrk.
Ta on täpseim ja veidi vähem lobisev kui kõik eelnev neis neljas proosaproovis. Ta on minajutlustaja vaateväitsana ka lõikejoones veidi valemalt, ent ka osutavamalt ausam.
Piret Bristoli puhul pole küsimus kirjutamisoskuses. Oma seni viimases, üheteistkümnendas raamatus ta tõestab, et kirjutada juba oskab. Küsimus on hoopis selles, milleks ja kellele kirjutada endasseuskumatult uskudes?
Aga nagu on öelnud kunagi Mats Traat: «Ära sa meelt veel heida, usku on vaja.» Kirjutamiseks.
Luuletaja Hannes Varblane luges Piret Bristoli värske roosade kaantega raamatu «Maailm, mis on hea» – see kujutab elu Tartus suvest 1989 suveni 1990 – mitu korda läbi. Siis vestles ta vaimukalt selle romaani esitlusel autoriga huviliste ees kirjandusmajas.
Uudissõna voimama arvustuses on autori seletuse kohaselt sündinud sõnade oimama ja võima ristamisel.
Raamat
Piret Bristol, «Maailm, mis on hea»,
romaani I osa,
Ilmamaa, 2011,
256 lk.