Riigikohtu soov teisaldada Tartus Liivi tänava äärest kaks saja aasta vanust puidust elamut, et ehitada sinna endale uus kohtumaja, on juhtinud taas tähelepanu ühele igivanale linnaehituslikule probleemile. Jutt on kivi- ja puitarhitektuuri vahekorrast Tartus.
Kui tallinlane tahab tartlast tögada, siis ta ütleb, et Tartu polegi linn, vaid suur puust küla kahel pool Emajõge. Jättes sõna küla selle kasutajate südametunnistusele, tuleb samal ajal nõustuda, et puitmaju on Tartus tõepoolest silmatorkavalt palju.
Jutt ei ole mitte ainult Karlovast ja Supilinnast või Kastani tänava piirkonnast, vaid puitarhitektuuriga on markeeritud ka mitmed linna tähtsamad sissesõiduteed, kaasa arvatud Jakobi mägi ning suurem osa Riia ja Võru tänavast. Kuidas sellesse siiski suhtuda, eriti kui tuletada meelde meie linna mitte ainult lähemat, vaid ka kaugemat ajalugu? Keskaega sellele järgnenud suurte sõdadeni välja.
Puust ette ja punaseks
Keskaegne Tartu ehk Dorpat oli jõukas hansalinn, mis arhitektuuri poolest ei jäänud põrmugi alla teistele sama suurusjärgu linnadele lääne pool Euroopas. Nagu selleaegsed turvakaalutlused ette nägid, ei tohtinud ka siin seespool linnamüüri olla mingeid puidust osmikuid, mis eriti sõja korral oleksid olnud tulele kergeks saagiks, vaid kogu vana Tartu koosnes ainult kiviehitistest.
Aastad 1558–1721 tegid selle uhke linna kahjuks maatasa. Jutt on Liivi sõjaga alanud ja Põhjasõjaga lõppenud hävitustööst, kui Tartu käis poolteise sajandi jooksul korduvalt ühe vallutaja käest teise kätte.
Lõpliku hoobi andis linnale Põhjasõda, mille käigus Vene väed Tartu 1704. aastal rootslastelt üle võtsid ja seejärel viimaste võimaliku vastupealetungi kartuses vahepeal uuesti maha jätsid, olles enne korraldanud siin põhjaliku laastamise.
«Täpselt neli aastat pärast langemist – 12. juulil 1708 – saabus Emajõelinna saatusetund,» kirjutab Hillar Palamets oma raamatus «Lugusid toonasest Tartust». «Tartu kesklinn muudeti plaanipärase hävitamise teel suureks varemeteväljaks ja tuhaasemeks.
Purustati linnamüür koos linnaväravatega, lagunenud endine piiskopilinnus Toomel, Maarja ja Jaani kirikud ning kvartalite kaupa kivimaju all-linnas. Tartu keskaegne hoonestus lakkas olemast.»
Kivist Tartule järgnes puidust Tartu. Uue arhitektuuri esimene pääsuke ilmus siia tegelikult juba Liivi sõja ajal pärast linna langemist Vene vägede kätte, kui turuplatsi ääres lammutati kolm maja ja ehitati sinna uute valitsejate tarbeks suur nn puupalee.
Selle «palee» ehitamine võis olla tingitud vallutajate soovist teha Tartu senistele valitsejatele puust ette, et nende kiviarhitektuuri traditsioonid kuuluvad nüüdsest ajaloo prügikasti, pärast Põhjasõda aga ei olnud maatasa tehtud linna valikuvõimalused enam suured. Ehitati sellest, mis oli odavam.
Seetõttu koosnes 18. sajandi Tartu ajaloolaste kinnitusel peamiselt õlgkatusega palkmajadest, mis olid teadagi väga tuleohtlikud.
Põlvega aken sisse
Pöörde ehituspõhimõtetesse tõi alles 1775. aasta hiidtulekahju, mille käigus Tartu kaotas lühikese ajaga 260 hoonet ning terveks jäi vaid Laia tänava piirkond. Pärast seda, nagu kirjutab Palamets, keelati siin uuesti puidust elamute, kõrvalhoonete ja isegi tarade püstitamine. Õlgkatused tuli asendada kivikatustega ning loata püstitatud hoone tuli lammutada.
Õlgkatused ilmselt kadusidki, aga puitarhitektuuri pealetungi Tartus ei suutnud ükski keeld enam väärata. Nüüd on see juba mitu sajandit Emajõelinna loomulik koostisosa. Samas vaidlused puitarhitektuuri eluõiguse üle on jäänud ja kestavad tänini.
Nõukogude ajal tunnistati vanad räämas puitelamupiirkonnad eesotsas Karlovaga kõdurajoonideks, kus ei olnud keelatud ette võtta isegi uute tänavakoridoride rajamist. Nüüd ei ole Karlova enam kõdurajoon, vaid hoopis kaitsealune miljööväärtuslik piirkond.
See, et Karlova vanad riigistatud puidust üürimajad nägid iga aastaga järjest rääbakamad välja, ei olnud aga kellegi teise kui Nõukogude võimu enda süü. Mis oli juba kõdurajooniks kuulutatud, seda ei kavatsenud keegi enam eriti remontida, rääkimata moderniseerimisest.
Vanadesse puitmajadesse üleoleva suhtumise kõige ilmekamaks näiteks kujunesid asfaldi alla maetud vundamendid, mida võib iga soovija imetleda paljudel Tartu tänavatel alates kas või Võru tänavast.
Tulemuseks on see, et kümnete ja kümnete elumajade esimese korruse korteri põrand on tihti palju madalamal kui seinatagune kõnnitee. Mis kodu see aga on, kus igaüks võib mööda minnes kas meelega või kogemata sinu akna põlvega sisse lüüa?
Seda kahju, mida nõukogude ajal suurele hulgale vanadele majadele tänavate tõstmisega tekitati, ei korva kahjuks enam miski. Või kui, siis ainult majade teisaldamine. Kas või tänavast natuke kaugemale. Aga kes selle kinni maksab? Ja kas muinsuskaitse on nõus?
Algusest peale vale koht
Omaette küsimus on see, kuidas kivi ja puit linnas omavahel kokku sobivad. See ei olene mitte ainult hoonete ehitusstiilist, vaid ka suurusest.
Kui kõrvuti on kahekorruseline kivimaja ja sama kõrge korralik palkmaja, ei häiri see ilmselt kedagi, kuigi tegemist on kahe erineva materjaliga. Kui aga panna kõrvuti suur kivimaja ja väike laudvooderdisega palkmaja, siis vuntsi seda väikest kuidas tahes, ikka mõjub ta suure naabri kõrval vaese sugulasena.
Kui tulla uuesti tagasi kahe sissejuhatuses nimetatud Liivi tänava äärse vana puitmaja juurde, siis väiksem neist, mis kannab numbrit Liivi 3, peab vaatama tõtt otse üle tänava asuva suure uhke punastest tellistest Eesti Ajalooarhiivi hoonega.
Kuivõrd Liivi 3 ei ole lisaks sellele ammu värvipintslit näinud, pole raske aru saada, kust pärineb samas lähedal töötavate riigikohtulaste mõte hakata taotlema Liivi 3 ja 5 maja lammutamist või teisaldamist.
Sealjuures riigikohtunikud ei ole tõenäoliselt esimesed, kes niisuguse mõtte peale on tulnud. Toome-tagune on kõnealustele majadele lihtsalt vale koht. Ja kui veel täpsem olla, siis algusest peale vale koht.
Mis mõttes algusest peale? Aga selles mõttes, et 1907. aastal ehitatud elamud Liivi 3 ja 5 ei olnud mingid selle piirkonna esmahõivajad, vaid enne neid olid seal juba olemas nii Liivi tänava äärne ajalooarhiivi maja kui ka Näituse tänava äärne Tartu Ülikooli uus anatoomikum.
Seega, kes väga norida tahaks, võiks küsida, kuidas linn üldse lubas omal ajal hakata sinna kahe esindusliku kivihoone vahele korraga mingeid äärelinlikke puitelamuid ehitama?
Vanalinna muinsuskaitseala, millele muinsuskaitseamet praegu Liivi 3 ja 5 kaitsmisel toetub, ei olnud 1907. aastal ilmselt veel olemas. Kui oleks olnud, siis, nii paradoksaalne kui see ka pole, ei oleks neid maju sellele alale vähemalt praegusel kujul tõenäoliselt üldse ilmunud.