Keemikud viirastuvad vanas majas

Martin Pau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli maaliosakonna magister Anna Hõbemäe passitas eile Jakobi 2 trepikoja seinale oma suurt taiest «Kolm loojangut».
Tartu Ülikooli maaliosakonna magister Anna Hõbemäe passitas eile Jakobi 2 trepikoja seinale oma suurt taiest «Kolm loojangut». Foto: Sille Annuk

Jakobi tänava endine keemiahoone, mille värskelt vuntsitud ruumide vahet saalivad juba mitmendat nädalat filoloogid, filosoofid, arheoloogid ja semiootikud, tuletab lõhnapuhangutega meelde endisi asukaid.

Jakobi 2 majja sisenedes võib näida pettekujutlusena, et aastakümnetega salvestunud kemikaalide haisubukett virvendab õrnal kujul tänini õhus.

«Meie koridoris on umbes viiemeetrine lõik, kus viskab aeg-ajalt ninna vana keemiahoone haisu,» kinnitas end neljandal korrusel sisse seadnud eesti keele professor Birute Klaas-Lang. «Aga see on nagu mingi viirastus, keemikute haisukummitus, sest seda ei tunne sugugi alati.»

Maja tahab kuivamist

Augustis, kui filosoofiateaduskonna üksused riburada sisse kolisid, kurtis üks ja teine läppunud õhu üle. Nii Birute Klaas-Lang kui esimesele korrusele ruumika kabineti saanud teaduskonna dekaan Valter Lang kinnitasid, et enam hapnikupuudus ei vaeva.

«Kolmapäeval, kui minu kabinetti kogunes välisõppe nõukogu kaheksa liiget, oli küll tunne, et oleks suurepärane, kui saaks oma ruumi ventilatsiooni ise reguleerida,» tunnistas Klaas-Lang.
«Ventilatsioon on hästi tööle hakanud,» lisas Valter Lang, «kuigi alles eile (kolmapäeval – toim) kõrvalkabinetist öeldi, et oleks nagu jälle kehvemaks läinud.»

Tartu Ülikooli planeerimistalituse projektijuht Viljo Vider ütles, et Jakobi 2 maja ventilatsiooni seadistamine jätkub, kuid väga head õhku tasub loota alles pärast seda, kui kogu majas on keskküte tiksuma hakanud.

«Pärast nii ulatuslikke krohvimisi ja värvimisi võtab rõskuse täielik kadumine umbes kolm kuud,» selgitas Vider.

Ajaloo ja arheoloogia instituudi tehnik Andres Vindi kinnitas, et üldisemat sorti häired näivad vanas keemiahoones olevat ka mobiilileviga.

«Pidin minema keldrist teisele korrusele, et mind kuulda oleks,» täpsustas Vindi.
Loetletust hoolimata domineerib Jakobi 2 taasasustanute nägudel varjamatu rahulolu. Maja on restaureeritud maitsekalt, kõigi tööruumid on muutunud avaramaks ning, mis peamine, sama eriala inimesed pole enam mööda linna laiali, loetles Birute Klaas-Lang.

«Näen oma kolleege, me saame pidevalt näost näkku suhelda,» rõõmustas ta. «Minu oma töölaud oli varem osa raamatukogust, sisuliselt läbikäiguhoov. Kehvade tingimuste tõttu harjusid paljud juba töötama kodus või raamatukogus, nüüd ei peaks kellelgi enam selleks sundust olema.»

Seintele rohkelt maale

Eile keskpäeval olid Klaas-Lang ja mitmed teised filosoofiateaduskonna inimesed seotud meeldiva ja tavatu tööga: maalikunsti õppetooli kasvandike taieste sobitamisega trepikotta.

Sobitajaile nõu andnud Tartu Ülikooli arhitekti assistent Tuuli Köller ütles, et maale tuleb seintele palju, aga ei teadnud veel, kui palju just.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles