Mahukas käsitlus annab klassikust tervikpildi

Leili Iher (s 1941) on töötanud Eesti Kirjandusmuuseumis ja pikemat aega Tartu linnaraamatukogus. Tema varaseim artikkel Gustav Suitsust ilmus juba 44 aasta eest («Eelmärkmeid Gustav Suitsu luuleredaktsioonide võrdluseks» – Keel ja Kirjandus 1967/2, lk 74–84).

Tema kirjutisi on olnud viimastel aegadel õige harva lugeda ning nüüdne suurejooneline uurimuslik elulooraamat ühest eesti luule ja Tartu vaimu juhtfiguurist mõjub seetõttu äärmiselt meeldiva üllatusena.

Elu keerdkäigud

Senised käsitlejad pole sageli suutnud anda luuletajast ja kirjandusprofessorist Gustav Suitsust (1883 Võnnu – 1956 Stockholm) kuigi üksikasjalikku ja veenvat tervikpilti. Liigagi tihti on asi piirdunud ümmarguste juubeliartiklite, subjektiivsete mälestuskatkete ja esseistlike kildudega.

Sel taustal on Leili Iheri taotlus – valgustada klassiku elu ja loomingut lõpuks tervikuna ja seejuures paljudest vaatenurkadest – juba iseenesest julge ja muljet avaldav ettevõtmine.

Autor pole piirdunud tavapärase kronoloogilise käsitlusega kirjaniku elust ja loomingust, vaid on eraldi peatükkides põhjalikult analüüsinud nii Suitsu isiksust kui ka ideestikku («Jumal versus kirik», «Vabadus ja rahvusriik», «Kirjanik ja kirjandus»). Nii ongi raamatu pilkupüüdvaks tuumaks kujunenud keskne kolmas osa pealkirjaga «Isiksus – mees, luuletaja, poliitik, sõber» (lk 253–316).

Kirjaniku eraelu käsitledes on autor olnud meeldivalt vaoshoitud ja diskreetne, kohati ehk liigagi eeterlik ja platooniline.

«Kirglikult armastust otsides ja kergesti armudes jäi Gustav Suits rangelt enesevalitsuse kütke, arendamata poolikuid suhteid kehaliseks, vaid rikastades üha uute tutvustega oma hinge ja õppides tundma inimesi.» (Lk 284.) Säärane «armastuse kontseptsioon» mõjub meie kõikelubaval tänapäeval igatahes intrigeerivalt.

Vägivald ja humanism

Läinud sajandi ajalootormidest rääkides on autor rõhutanud luuletaja otse instinktiivset vastuseisu igasugusele vägivallale ja terrorile. Kirjaniku kohus on «suuta valikuid teha inimsuse nimel ja eelarvamustest vabana, mitte parteipostulaatide, vaid omaenese elutunde põhjal» (lk 251) – nii on kokku võetud Gustav Suitsu kreedo.

Siiski, raamatus on tehtud pisut liiga palju suuri sõnu, räägitud humanismist, eetikast, südametunnistusest – see kõik tuleks ju käsitlusest niigi välja ja üldtõdesid pole mõtet aina üle korrata.

Kuid õnneks pole säärane kohatine üldsõnalisus toonud kaasa pealiskaudsust üksikprobleemide käsitlemisel. Vastupidi, esimest korda saame sellest raamatust süvitsimineva ja tervikliku pildi Suitsu poliitiliste ja esteetiliste vaadete arengust.

Et tegemist pole glamuurselt vastuoludeta paraadportreega, seda näitab juba üksnes raamatu neljas osa pealkirjaga «Kestev konfrontatsioon» (lk 317–346), mis toob esile õilsa idealisti pideva ja terava vastuolu elureaalsusega.

Autor ise jääb seejuures sageli justkui tagaplaanile, tsitaadirohkes käsitluses on ära toodud hiigelhulk varasemate uurijate tähelepanekuid. Hoogu ja värvi annavad vaatlusele arvukad luulekatked.

Autori suur töö on kandnud küpseid ja rikkalikke vilju. Mõnesugusele idealiseeritusele vaatamata on meil tänu Leili Iheri väärikale ja heas mõttes vanamoelisele raamatule nüüd põhjalik, paljudes üksikasjades väga usaldusväärne sissevaade ühe meie põhiklassiku loomingusse ja mõttemaailma.

Küllap leiavad siit edasiarendamist väärivaid impulsse nii nooremad kirjandusuurijad kui ka süvenevad luulehuvilised.

Raamat
Leili Iher,
«Gustav Suitsu jälil: fakte ja mõtisklusi»,
Varrak, Tallinn 2011,
600 lk.