Tuuker Valdur Udumäe usub, et oli eelmises elus kala, sest veealune maailm köidab teda niimoodi, et süda säriseb vett nähes. Süda ei särise ainult siis, kui veest tuleb otsida kadunud inimest. Siis on süda haige.
Tuuker: olin vist eelmises elus kala
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel aastal 50. sünnipäeva tähistanud Udumäe sukeldus esimest korda 34 aastat tagasi, kui leidis allveekalapüügi kire. «Oli see alles aeg: varustust polnud saada, see oli hirmus kallis ja raske. Tingimusi ei anna praegusega võrreldagi, aga mind ikkagi tohutult tõmbas veealune maailm,» räägib Udumäe.
Kalad, taimed, aarded
Kui küsida, mis seal vee all siis on, vastab Udumäe: «Kõik.» Kalad, taimed, aarded, kaldad – mõned õõnsad, mõned järsud, kirjeldab ta veepõhja nagu maastikumaali. Et vees tundis Udumäe end sama hästi kui kalad tema ümber, tegi ta neli aastat pärast esimest sukeldumist ära ka tuukripaberid ning on nüüdseks olnud professionaalne tuuker 29 aastat. Lisaks tulnud kahel korral Eesti meistriks allveekalapüügis.
Tuukrina teeb Udumäe vee all kõiki otsinguid ja töid peale keevitamise: paigaldab näiteks georiiet kaldaäärsesse vette, et rand kõrkjatesse ei kasvaks, otsib veest kaduma läinud paadimootoreid ja toob neid välja, puhastab laevade vinte ning toob kaldale mobiiltelefone, milles sisalduvad kontaktandmed on omanikule liiga kallid, et vette jätta. Isegi auto on Udumäe aidanud Saadjärve põhjast õhkpatjadel üles kergitada.
«Olen küll kutseline, aga eks teen seda ikka rohkem hobi korras – siis, kui mu abi on vaja,» lisab Udumäe, kes teeb põhitööd hoopis Lõuna-Eesti päästekeskuses päästjana.
Vähem mõelda
Tuukritöö on ka uppunute otsimine, kuid see osa tööst on selline, millele Udumäe üritab võimalikult vähe mõelda.
«See ei ole meeldiv, aga see on vajalik. Mõtlen lähedastele, kes ootavad kaldal,» ütleb tuuker, kes on aastate jooksul käinud õige palju nii jõgedest, järvedest kui ka merest kadunuid otsimas. Kui palju, pole Udumäe üles lugenud. «Sellega on nii, et mida vähem tagantjärele mõtled, seda parem.»
Ta lisab, et kuigi tavalisele suplejale võib tunduda õudusfilmilik leida veest uppunu, ei leia tuuker oma tööd tehes uppujat nagu filmis, vaid on kadunu leidmiseks kogu aeg valmis.
«Sellepärast ei karda ega ehmata ära, sest sa ju otsidki teda,» räägib Udumäe. Ta lisab, et füüsiliselt ei ole inimeste otsimine ja veest väljatoomine raske.
«Füüsiliselt on see palju kergem kui näiteks paadimootori väljatoomine, võtad inimese riietest kinni ja ujud, aga vot hingele on raske,» mõtiskleb tuuker. Eriti lähevad Udumäele hinge juhtumid noorte inimestega ja rumalad õnnetused.
Kaarsild kui enesetapp
Udumäe, kes on läbi uurinud arvukaid jõgesid ja järvi Lõuna-Eestis, hoiatab, et veekogude põhi on täis üllatusi – kive, vanu purdeposte, isegi lõhkekehi – ning tundmatus kohas pea ees vette hüppamine on nagu lotomäng: läheb õnneks, ei lähe.
Lausa silmapilkseks enesetapuks peab kogenud tuuker aga Kaarsillalt vette hüppamist. «Kui inimesed kas või korraks näeksid neid Kivisilla varemeid, mis seal all on, ja seda, kui madal on vesi, saaksid nad isegi aru, miks ma toon võrdluse enesetapuga,» selgitab Udumäe.
Neil, kes teavad väga täpselt faarvaatri sügavaimat kohta, võib Udumäe sõnul õnneks minna, aga nii kui natukene laevateest kõrvale kalduda, on vastas kivimürakad.
Tuukrile endale pakub aga Eesti veekogudest sukeldumiseks enim huvi just Emajõgi. «Emajõe põhi on nagu ringkäik ajaloos,» ütleb ta.
Kaarsilla all näeb Kivisilla varemeid ja kivikujusid, Tasku juures on põhi kaetud pudelitega, mis tuukri arvates võivad pärineda mõnest ammusest õllesaalist. «Ujud ja vaatad ajalugu,» nendib ta.
Kõige kaugemale ajas tagasi sattus Udumäe Amme jões, mille põhjast ta leidis juhtumisi naiste pronksist käevõru 12. sajandist, ristid ja ringid peal. Selle aardeleiu kinkis tuuker Eesti Rahva Muuseumile, nagu ka teised ajaloolised leiud: ammu ja oda nooleotsad.
Ka välismaal, näiteks Punases ja Aadria meres sukeldumas käinud Udumäe nendib, et koralle ja eksootiliselt kirevaid kalu Eestis ei näe, kuid Eesti veed teevad huvitavaks arvukad laevavrakid, mida meri endas peidab.
Neile, kes vett pelgavad ja end seal ebamugavalt tunnevad, ei soovita Udumäe vee alla minna. «Kui poolvägisi midagi teha, siis head sealt ei tule. Vett peab armastama,» räägib Udumäe ja soovitab alustada veega tutvumist lihtsalt maski ja toruga snorgeldamisest. «Mõnel tekib juba siis arusaam, et veealune maailm pole tema jaoks.»
Paanikata
Sukelduja suurim vaenlane on tuukri sõnul paanika. «Kui ujud ja järsku tunned, et su pea kohal on palk või sa täpselt ei saagi aru, mis asi, siis tuleb jääda rahulikuks. Paanika teeb asja ainult hullemaks,» teab Udumäe. Mees ise pole vee all kordagi paanikasse sattunud, küll aga on ta aidanud paanikas ja uppumishirmus kaaslasel maha rahuneda.
Udumäe pere – naine ja kaks täiskasvanud last – pole talle kordagi ette heitnud, miks mees on valinud nii tööks kui hobiks pigem riskantsed alad.
«Kui nad mind keelama hakkaksid, siis tunneksin ennast sama halvasti kui kala kuival. Sellest ei tuleks midagi välja,» lausub mees. «Vesi annab jõudu. Kui tunned, et meeleolu pole kõige parem, lähed vee alla. Kalad on alati sõbralikud ja heatujulised,» muheleb ta.