Kurikuulsat Aasa uusasumit kimbutab süvenev veepuudus

Näiteks Aasa elanik Liia Rõigas oli nördinud, et pidi käe otsas viieliitrisi veepudeleid poest koju vedama, sest muidu oleks tema neljaliikmeline pere oma uues kodus kuival. Ei saa kohvi keeta, ei saa hambaid pesta. Neljapäeva õhtul oli postkasti jõudnud e-kiri, et vesi võetakse ära. Remondi lõppemiseni. Üle 150 majapidamise oli kuival. Ei mingit veetsisterni.

Selsamal reedel seisis Tartu lennujaama käidujuht Voldemar Namsing võrdlemisi hapu näoga augu kõrval, mille põhjas paistis pahanduse põhjustanud toru. Selleks ajaks oli ta oma kuuskümmend korda pidanud selgitama, mis juhtus, miks remont aega võtab ja et ta ei oska arvata, kaua võtab.

Auk oli lennujaama aia taga. Selle servalt paistsid kätte uus lennukiangaar, lennujuhtimistorn ja Aasa elurajooni majad. Õhtuks on neis siiski vesi tagasi.

See lõhkenud toru ja saamatus elanikke aidata on aga suure probleemikuhja eredalt välja paistev tipp. Pärast eelmist meeldejäävat vahejuhtumit, kui jõulude ajal oli Aasa kolm päeva veeta ning külarahva ja Namsingu pühad rikutud.

Kummaline leping
Asja taustaks on 2004. aastal Tartu lennujaama ja Aasa asumit arendava firma Anovela Kinnisvara vahel sõlmitud leping, mille kohaselt lennujaam kohustub Aasa asumile joogivett müüma. Nii ongi lennujaama 170 meetri sügavusest puurkaevust löönud pumbad vett üha tõusvas tempos, sest majapidamisi lisandub Uuetoal ja Kõivule on neid kavas 50.

See on aga leping, mille kohta Tallinna lennujaama regionaalsete lennujaamade direktor Andres Taimla ütleb ühemõtteliselt, et see on lennujaamale ebasoodne ja majanduslikult kahjulik. «Kulud ja tulud on selle teenindamise juures väga paigast ära,» sõnab ta.

Namsing aga lisab, et sel päeval, kui leping õnnestub lõpetada, läheb ja paneb ta kirikusse küünla. Lepingut saab paraku lõpetada üksnes poolte kokkuleppel.
Ka asjaosaliste suhted on sassis.

Liia Rõigas ütles, et veesurve on juba kevadest saadik nõrk, nii et pesumasinat ja nõudepesumasinat ei saa käima panna. Nüüd, pärast torude lappimist on vesi roostene.
«Et surve on juba maist nõrk, oli ka lennujaamale teada, aga nad müüsid südamerahuga vett edasi survele tähelepanu pööramata,» süüdistab ta.

«Ega keegi ei sundinud lennujaama vett müüma ja lepinguid sõlmima. Nad ju ise tegid seda. Ja seega on sunnitud pakkuma kvaliteetset teenust.»
Aasa arendaja Anovela juht Alan Uibo ütles, et tema meelest algasid surveprobleemid pärast seda, kui Namsing lasi ta kevadel turvameestel lennujaamast välja visata.

See fakt iseenesest ei tohiks veesurvet mõjutada, kuid Uibo leidis, et küll võis see mõjutada mõtlemist: «Inimesel on käed otsas. Namsing saboteerib Aasa veega varustamist. Ei ole ju võimalik, et kui lisatakse veel kümme maja, langeb veesurve nelja atmosfääri pealt 0,9 peale.»

Namsing räägib seevastu, et just see ongi suurim mure, et Aasale ja teistesse Anovela asumitesse tuleb majapidamisi järjest juurde, kuid lennujaama pumpade jõudlus ja torude läbilaskevõime on ammendumas.

Ta ennustab, et järgmisel suvel ongi veepuudus käes, sest läbi 63-millimeetrise toru nii suure veekoguse pumpamine ei taha hästi õnnestuda. «Oleks pidanud vedama 150-millimeetrise toru, aga see maksab ja poisid ei saaks siis džiipidega ringi sõita,» ütles Namsing.

Ta kirjeldas, et pumba tööd juhtiv hüdrofoor on seadistatud sisse lülituma 2,5 atmosfääri peal ja välja 3,5 peal. «Olen aga juures olnud, kui pump lülitub sisse ja sellest hoolimata kukub surve ikka veel, isegi 0,5 peale. Pumba tootlikkus on 25 kanti tunnis. Pump ei jõua nii palju peale anda, kui asum ära tarvitab.»

Olgu siinkohal öeldud asjaosaliste põhjendused, miks Anovela ja lennujaam selle lepingu tegid.
Uibo sõnul leidis Anovela, et torude vedamine lennujaama puurkaevuni tundus mõistlikum ja odavam kui oma puurkaevu tegemine, milleks on planeeringus ka koht ette nähtud.

Endine lennujaama juhataja Rein Mark meenutas, et lennujaama veetarve oli sedavõrd väike, et vee kvaliteedinäitajad halvenesid. Seega oli kasulik veetarbimist suurendada. Oli ka muid argumente.
Majanduslikku kasu, arvestades kõiki investeeringuid, ei olnud veemüügist näha ka tema sõnul.

Tartu Veevärk võtab üle
Uibo lisas veel ühe teema – solgivesi, mida oleks muidu tulnud hakata immutama, kuid lennujaama torustiku kaudu sai selle saata Tartu reoveepuhasti poole teele.
Ent nagu joogiveetorustik on lennujaama alal vananenud, on seda ka kanalisatsioonitorustik – torud on tähtsad, aga lendamise seisukohalt on pakilisemaid töid.

Selle vastikuim väljendus on, et ummistuste tõttu jookseb Aasa elurajooni sitt – mis siin peenutseda – mõnikord otse lennujaama keldrisse.

Ent ka heitvee pärast on osapooltel kana kitkuda. Lennujaama kui veetootja avastas näiteks Andres Taimla just selle järgi, et kanalisatsioonipump järjest lõi, sest kevaditi läheb Aasal kanalisatsiooni ka liigvesi. Klientidele esitatud arvete alus oli pumbatava joogivee kogus, sama palju pidanuks ka kanalisatsiooni jõudma. Aga jõudis tunduvalt rohkem. Nüüd hakatakse eraldi mõõtma ka solgivee kogust.

Kellelegi ei ole saladus, et Aasa ehitati lohku ja majade ehitamise ajal lõhuti omaaegne kuivendustorustik.
Uibo sõnul oli kevadel nõupidamisel juttu, et lennujaam võiks oma puurkaevu ja pumpla vallale või mõnele vee-ettevõttele üle anda. «Lennujaam tegelgu lennundusega, veemüüja vee müügiga,» sõnas ta. «Meil ei ole vahet, kust me vett ostame.»

Ent lennujaam tahab oma autonoomse veesüsteemi säilitada ning annaks ära meeleldi Aasa küla veekliendid.

Ülenurme abivallavanem Haljand Kaasik sõnas, et veepuudust Ülenurme vallas pole, mured oleks murtud, kui veevärk läheks õigetesse kätesse, täpsemalt on silmas peetud linnaettevõtet Tartu Veevärk. Aasa kõrval tööstuspargis on puurkaev ja kaev on ka teisel pool põldu. Vaja oleks ehitada mõnisada meetrit veetoru.

Et Ülenurme piirkonna veemajanduse ülevõtmiseks kõnelused käivad, kinnitas ka Tartu Veevärgi juhataja Toomas Kapp. Lahendus võib tulla sügisel.

Ta lubas, et Tartu maksumaksjale sellest lisakulu ei tule.
Kes aga seekord oleks pidanud Aasa elanikele joogiveetsisterni viima? «Võib-olla isegi meie,» arvas Anovela esindaja Uibo.