Tartu–Tallinna maanteelt, veidi enne Hollywoodi mäge, saab pöörata vasakule. Sealt hakkab kruusatee, mis tundub kestvat terve igaviku. Kahel pool teed vaheldub maastik üsna tihti – kord on see kõrge ja tihe kuusemets, kord väikeste mändidega pohla- ja jõhvikaraba.
Keset teed võib kohata ka püstilöödud peenikest kasetüve, millele neoonne kalts külge seotud. Eks ikka selleks, et keegi kogemata keset teed laiutavasse auku ei kõnniks või sõidaks.
Kui tee viimaks otsa saab, ootab ees kahekordne erkroheline puumaja. Selle ees ja ümber on mitu telki ja vana kaev. Kaevu katusel kuivavad kellegi hallid sipupüksid ja kaevu küljes ripub hõbedane plekkpang.
Maja trepil on kauss umbes kümnesentimeetriste ahvenate ja, nagu hiljem kuulen, Epu püütud kilose haugiga.
Laagri teine päev
See on Palupõhja looduskool, kus on parajasti algamas tänavuse suve teise kalastuslaagri teine päev.
Looduskooli juhataja Robert Oetjen koos oma koera Astoriga, viiekuuse alaska malamuudiga, ja umbes 20 laagrilisega, kelleks on igas vanuses koolilapsed, on juba jõudnud mootorpaadiga mööda jõge veidi kaugemale luhale sõita.
Nimelt on plaanis luhalt pajuvõsa mahavõtmine, et saaks heina ära niita ning nii kaladele paremat kudemiskohta ja lindudele mõnusamat pesitsemispaika pakkuda.
Kui välja arvata rohupuhma varjus puhkav Astor, kes viidikaid krõmpsutab, siis käib tegevus täies hoos. Luhal on kaks suurt lõket, kuhu laagrilised maha raiutud pajusid viskavad.
«Nüüd oleme juba nii kaugel, et tuli teeb ka suure osa tööst ära,» selgitab Oetjen. Ta osutab muheledes koera poole: «Selgus, et koer pole mitte ainult suur laste-, vaid ka kalasõber.» Selle eest, et koeral oleks, mida krõmpsutada, hoolitsevad paadilt õnge loopivad poisid ja tüdrukud.
«Kala! Kala! Kus ma ta panen?» hüüab linalakk Rainer paadilt. Pilgud suunduvad ainiti temale.
«Võta kahvaga!» hüüab Lea Saar, Lõuna-Eesti kalastajate klubi esinaine, ja aitab laagrilisi igal võimalikul viisil. Poiss tõmbab oskuslikult välja paraja ahvena. Rõõmus rahulolu levib üle ta näo.
Tegelikult on 14-aastane Rainer Grosberg juba üpris staažikas kalamees, sest kodu lähedal Aardlapalus loobib ta õnge nii tihti, kui jõuab. Ta unistab püüda tõeliselt suure kala, aga eks ole ju päeva alustuseks hea seegi, mis nüüd konksu otsa ujus.
Hommikul kilose haugi jõest välja tõmmanud neiu täisnimi on Epp Libe. 15-aastane Tartu tüdruk on edukalt kala püüdnud ka varem, aga spinninguga oli see küll esimene saak, sest sellist püügiriista õppis ta kasutama alles päev varem.
«Enne sain ühe väiksema ka kätte, aga see oli alamõõduline ja lasime ta jõkke tagasi,» selgitab ta. Alamõõdust sai ta aimu tänu sellele, et ühel laagrikaaslasel oli ridva küljes mõõdik, mis täpselt ära näitas, et see kala peab veel kasvama.
Epp on käinud kahel aastal looduskooli laagrites, näiteks on ta tundma õppinud linde ja oskab kasetohust käsitööesemeid valmistada.
«Mul on lausa mõned sellised sõbrad, kellega kohtume siin laagrites ja muidu ei näegi,» räägib tüdruk. Tal jääb sõnugi veidi väheks, et Palupõhja looduse ja toreda seltskonna kohta kõike head välja tuua.
Oetjen ütleb, et looduskooli esimeseks eesmärgiks on looduse vastu huvi tekitamine ja siis juba tekkinud huvi hoidmine.
Käesolev laagergi pakub noortele nii üht kui teist – ühest küljest on see laager, kus saab kala püüda (kusjuures kala kättesaamine ei ole haruldus), ujuda, saunatada ja mõnusalt juttu vesta.
Teisalt saavad noored hoopis laiemaid teadmisi, muu hulgas kalarändest ja kudemisest.
«Paljud ikkagi saavad eluks ajaks oskusi ja elamusi. Loodan, et looduses viibimine läheb neile alati korda,» ütleb Oetjen.
Töökasvatust ka
Talgupäevad on head selleks, et lastele veidi töökasvatust anda. Koos läheb töö ju lõbusalt. Seda kinnitab ka 11-aastane Külitse poiss Art Villem Adojaan.
«Teistega koos on hea tööd teha, kodus nii väga ei viitsiks,» seletab ta. Art Villem on rõõmus, et ema juhtus leidma just sellise laagri, kus saab palju kala püüda. Suuri hauge ja latikaid tema püügikontol veel kirjas ei ole, aga hulgaliselt väiksemaid kalu küll.
Mõned lapsed on Palupõhjal tänavu suvel juba mitmendat korda. Kahe kalastuslaagri vahele jäänud paaril päeval käidi kodus puhkamas ja õngekomplekte täiendamas. Isegi üks juhendaja olla spinninguga ahvenapüügist nii hasarti sattunud, et jõudis puhkepäevadel Tartus käies uue püügiriista osta.
Hasarti minemine näib sealkandis üsna tavaline olevat. Näiteks teeb looduskool koostööd ka inglise looduskaitseorganisatsiooniga, mille liikmed igal aastal Eestis Palupõhjal käivad ja olemist naudivad. Kuus tundi päevas on ette nähtud talgutöödeks ja ülejäänud aja istutakse lõkke ääres ning vesteldakse.
«Eks see on selline suhtlusvorm, et oled argielust kaugel ja räägid siin kanuutades, kalastades või marjul olles täpselt nii palju või vähe, kui tahad,» ütleb Oetjen.
Et aga pajuvõsa on lõkkesse veetud ja põleb seal omasoodu, on laagrilistel aeg minna ujuma ja lõunale. Morsikanistrid jäävad kännu veerele noorte talguliste naasmist ootama ja paadimootoritele lüüakse hääled sisse. Malamuudikutsikas Astor hüppab paadininasse esimesena, Rainer, Art Villem, Epp, Linda Maria, Kristin Eliis ja teised tema järel.
Robert Oetjen
Palupõhja looduskooli juhataja
Me tegutseme siin ikka aasta ringi, aga eks igal ajal on oma võlud. Võib-olla jaanipäevast juuli teise pooleni on see aeg, kui ei kipu kõiki loodusesse kutsuma, sest sääsed ja parmud võidutsevad. Ei taha inimesi ära peletada sellega, et on maru ebamugav olla. Vahel just satutakse sellel ajal ja siis mõeldakse, et see on üks põrgu ega taheta enam loodusesse tulla.
Aga talvel on siin imeilus, sest siis saab jalgsi või suuskadega ligi sellistele kohtadele, mis muidu ligipääsmatud. Sügisel me korraldame seentega värvimise töötoa, et oleks midagi sellist, mida suured ja väiksed saavad koos teha – natuke korilust, natuke koostegemise rõõmu. Ja varakevad! See on siin võib-olla isegi kõige ilusam aeg, kui ainult ligi saab, sest luht on tavaliselt ikka üle ujutatud.
Järjest enam teeme koostööd ka käsitöölistega. Näiteks Tallinna Ülikooli õppejõud tõi siia oma tudengid, kes õpivad käsitöö- ja tööõpetuse õpetajaks, et näidata, kust tulevad looduslikud materjalid, millega need koos kasvavad ja kuidas neid käsitööks ette valmistatakse.
Palupõhja looduskool avati õppetööks 2006. aasta septembris
• See on koht, kus keset ehedat loodust jagatakse loodusharidust nii lastele kui täiskasvanutele. Looduskooli põhimõte on, et eelkõige tuleb loodust tutvustada isikliku kogemuse ja loodustunnetuse kaudu.
• Looduskool toimib laagrite, talgute ja õppepäevadena.
Allikas: Eestimaa Looduse Fond