Kool kõnnib pikki aastakümneid inimesega kaasa – ei pääse ju keegi oma elu lühikokkuvõtet ehk CVd kirjutades kooli(de)st, mille ta on lõpetanud või ka lõpetamata jätnud. On hea, kui saad oma kooli nime kirjutada uhkustundega: su kool elab ja saadab üha uusi lõpetajaid ellu, kellest paljud või väga paljud lasevad omakorda ka koolil uhkust tunda.
Kindlasti mitte iga päev, võib-olla koguni aastaid, me kooli meelde ei tuleta. Kuid koolidel on kombeks oma vilistlasi aeg-ajalt kokku kutsuda ja siis, nähes mitmeid põlvkondi, noorukestest hallide vanuriteni, üheskoos oma koolile austust avaldamas, saab selgeks, et oled sinagi osake millestki vägevast ja kestvast. Kuniks...
Kui maakohast kaob kool, võiks seda võrrelda merelt majaka äravõtmisega. Kuigi olud muutuvad, kaob paikkonnast üks elustav ja turvalisust pakkuv säde.
Linnas majakaid pole ja koole on palju, aga oma kooli kadumine on siiski kaotus, millega leppida ei taha. Ja kes on olnud prints, seda krahvitiitel ei rahulda – põhikool ei anna kogu seda tunde- ja kogemustespektrit, mida võimaldab gümnaasium.
Uus tulija linnas
Minu kool on praegune Forseliuse gümnaasium, kus sellel õppeaastal enam 10. klassi ei avata ehk siis edaspidi jääb ta vaid põhikooliks. Nagu ka Raatuse gümnaasium. Haridusametnikud nimetavad seda koolivõrgu korrastamiseks, aga eeskätt mõeldakse ilmselt raha säästlikku kasutamist.
Uue seaduse järgi peab kümnendasse klassi tahtma vähemalt 60 õpilast, paraku oli Forseliusse soovijaid 41 ja Raatusesse 35. Tegelikult kahe suure klassikomplekti jagu lapsi, kes jaotati nüüd ära kuue Tartu kooli vahel, kusjuures 44 last moodustavad Poska gümnaasiumi viienda paralleelklassi.
Hiigelkoolis võib harimine olla tõesti odavam, muud järeldused ei pruugi nii meeliülendavad olla, ent jätkem see aja ja spetsialistide selgitada.
Minu kool alustas Tartu 8. keskkoolina ning vahepeal kandis ta kirjanik Johannes Semperi nime. Semperi seepärast, et 1958. aastal asutatud kool hakkas õige varsti linnas tooni andma oma kirjandusharrastustega.
Juhtus nii, et tüüpprojekti järgi ehitatud kooli seinte vahele oli sattunud humanitaarsete kalduvustega õpetajaid, kes oskasid oma õpilasi innustada, koolilapselike trotside vahelt leida sädemekesi, mida olgu või pisikeseks leegiks õhutada.
Muide, peale juba legendiks kõneldud õpetaja Vello Saage oli kooli esimeste lendude taganttorkija praegune kirjandusteadlane ja tuntud teatrikriitik Ülo Tonts.
8. keskkooli esimesest lennust on pärit kirjanik Rein Saluri, mõni aasta hiljem hakkas ilma tegema Mati Unt, Mihkel Muti tulekuni jäi veidi rohkem aega, kui tänaselgi päeval kõige tuntumaid kirjamehi meenutada.
Igatahes tõestas juba kooli kirjandusalmanahhi «Tipa-tapa» esimene number, et sündinud oli tegija, kes napsas Treffneri ja Härma (toona 1. ja 2. keskkool) ning teistegi kogenute eest punkte vähemalt originaalsusega.
Pooltühi nõu
Aga laiemas plaanis ei olnud 8. keskkooli algus kuigi roosiline. Ka siis «korraldati koolivõrk ümber», et uus kool õpilastega täita, ning Karlova piirkonnas elavad õpilased suunati senistest koolidest uude – kes 1., kes 2. keskkoolist, kes kust. Paljudele polnud see meeltmööda, juba omaks saanud koolist ja kaaslastest ei tahetud lahkuda.
Lisaks ei saanud uus maja kooliaasta alguseks valmis ja klassid pidid alustama Salme tänavas õpetajate instituudi harjutuskooli ruumes.
Kui lõpuks jõudsime Tähe tänava lõppu – seal see tänav toona peaaegu lõppeski –, olid paljud end senisesse kooli tagasi nihverdanud. Uuest koolist ei osatud midagi pidada või arvata, tal polnud veel ei nime ega traditsioone, mis eristas koole ka tol ajal.
Ehk ühed olid mainekad, teised mitte. Ühtede õpilastele vaadati parema pilguga, nende pidudele lubasid oma võsukesi ka väga ranged vanemad, nende direktoreid tunti ja koolidest räägiti lugusid.
Ei söanda teiste eest rääkida, aga siiski tundus, et segaduste kiuste paigale jäänuist said oma kooli patrioodid. Meil oli pooltühi nõu ja meile anti voli see sisuga täita!
Saime meiegi kahtesid ja kolmesid, veerandi lõpus mangusime õpetajatelt võimalust hindeid parandada, meil olid tunnid (õpetajad), kus sai viilida või koguni poppi teha. Aga oma koolist me enam ära minna ei tahtnud ja paremaid jahimaid otsijaid ei vaadatud hea pilguga.
Kool sai tuntuks kirjanduskoolina, mis minu meelest tähendas küll pigem avatust vaimsetele väärtustele, kuhu kuuluvad nii looming, teadmised kui ka julged mõtted.
Peale «Tipa-tapa», kus Mati Unt avaldas oma esimese, kõvasti laineid löönud koolipõlveromaani «Hüvasti, kollane kass», oli meil kooliteater ja -raadio, orkestrid, lauluansamblid ja palju muid tegevusi, mida kas ise või õpetajate eestvedamisel harrastati.
Semperi ja Forseliuse nime kandnud kooli on rahvasuus kutsutud ka Saage kooliks, kuid peale kirjandusõpetaja Vello Saage oli teisigi õpetajaid, kes peale oma aine suutsid meile jagada tarkust ja inimlikku mõistmist. Üksteise järel tulevad nad varjust...
Varjust välja
Vanema astme matemaatikaõpetaja Vaher, kes oli valmis ohverdama nii mõnegi väärtusliku ainetunni, kui ta klassi astudes tundis justkui õhust ära eetilist hinnangut eeldava teema. Kui tund oli jõudnud poole peale, pistsime kergendatult oma vihikud sahtlisse – täna ei küsita ega kontrollita. Me olime olnud vestluspartnerid.
Võimlemisõpetaja Juta Kama valdas annet meelitada sportima ka varasemate kehakultuurlaste poolt murust madalamaks alandatud lapsi, kes tema «Sa saad küll!» saatel ületasid nii kõrgusi kui kiirusi.
Või psühholoogiaõpetaja Uno Siimann, kes katsetas meie peal oma eriala nõkse, piirdudes karistamise asemel tunnise jutlusega koolikorra vastu eksinutele (käisime tundide ajast omavoliliselt suusamatkal).
Alati maitsepeenetes pastelsetes toonides rõivastes kunstiõpetaja ja kunstnik Silvia Jõgever, kes juhendas ka kõige saamatumat mahedalt pastelsel hääletoonil; särtsakas ajalooõpetaja Lia Palamets, kes tõi viimase moe järgi õmmeldud tualettidega vaheldust vormirõivais klassi; bioloogiaõpetaja ja hilisem bioloogiateadlane Aare Kirsipuu kooli pianiinol džässilugusid mängimas ja tütarlaste ansamblile omaloodud laulu õpetamas; eakas klassijuhataja Reet Aarma, kes meie klassi oma juhatuse alla võttes oli öelnud, et see on tal nüüd viimane...
Ning muidugi esimene direktor Aino Talvistu, kes oskas need ja veel paljud teised isiksused oma tundmatusse kooli kutsuda ja koondada. Ja nagu hiljuti teda manalateele saates meenutati, ka kaitsta jõhkra aja tagakiusamise eest. Tema julges nende ja oma kooli eest seista.
Kui mina läksin üheksandasse klassi, ei olnud see kool täielik keskkool – üheteistkümnendat klassi veel polnud, me ise kasvatasime oma kooli üheteistkümne klassiga keskkooliks.
Võib-olla jõuab ring kunagi sinna tagasi ja põhikoolile hakatakse taas lisama gümnaasiumiklasse, sest me ju ei tea, kui mõistlikud praegused ümberkorraldused ikka on ning milliseid muutusi elu (ja haridusministrid) võib tuua. Niisiis kirjutan selle loo lõppu küll kõhklevalt, aga siiski lootusrikkalt: jällenägemiseni, kollane kass!