Jalgpalliliidu unistus ja Taaralinna reaalsus

Kava peaks kirjade järgi olema tõuge praeguste vutistaadionide remondiks ja uute ehitamiseks. Tartu Postimees arutas koos abilinnapea Tiia Teppani ja linnavalitsuse sporditeenistuse juhi Veljo Lambiga, kuivõrd on vutiliidu lennukat kava võimalik Tartus ellu viia.

Eesti spordiregistris on 16 Tartu jalgpalliklubi, neist 7 on alaliidu liikmed. 2010. aastal tegeles Tartus jalgpalliga 1714 harrastajat (sh 1363 noort, 100 naist ja 251 meest). See teeb ligikaudu kaks protsenti tartlastest.

Jalgpalliliidu hinnangul taob Eestis aktiivselt jalgpalli ehk käib võistlustel ligi protsent elanikest (u 15 000 inimest), prognoosi kohaselt kasvab jalgpallurite arv 2024. aastaks 50 000–55 000 inimeseni (4% elanikest).

Et tagada Eesti suurima harrastajate hulgaga spordialal tegutsejaile vajalikud tingimused vähemasti rahvajalgpalli tasemel, leiab alaliit, et tiheda asustusega aladel, milleks võib kindlasti ka Tartut pidada, peaks olema iga 10 000 elaniku kohta üks täismõõtmetega kunstmuruväljak.
Lisaks täismõõtmetega kunstmuruväljakud gümnaasiumide, miniväljakud koolide ja midiväljakud lasteaedade juures.

Vajadused paberile
«Arengukava ongi selline dokument, kus võib ka natuke unistada,» kommenteeris Lamp, «kui palju see reaalsete võimalustega kokku käib, on iseasi.»
«Mul on tegelikult väga hea meel, et üks alaliit on unistanud ja teinud arengukava,» sõnas Teppan, «ka linn elab samamoodi arengukavade tsüklites. Me paneme oma unistused-vajadused paberile ja siis hakkame vaatama, mida, kuidas ja millal saab teha.»

Teppani sõnul on arengukava hädavajalik suuna andmiseks. Kui seda ees ei ole, tekib kaos. «Jalgpalliliit on julgenud kirja panna oma tahtmised. Kuidas need realiseeruvad ja mis mahus, see on teine küsimus. Esimene jõuline samm oma ala arenguks on astutud.»

Kõik asjad maksavad. Ja mitte vähe. Ses mõttes tunnustasid linna spordijuhid, et jalgpalliliidu arengukavas on kirjas, et kogu see plaan peaks olema teostatav alaliidu, riigi ja omavalitsuste koostöös.

«Ega see arengukava väga ebamäärane utoopia ei olegi,» arvas Teppan, «see on meie tulevik. Mujal maailmas on koolide ja lasteaedade juures väikesed spordiväljakud olemas. Me ei tohi unustada, et oleme niivõrd noor ühiskond.»

Kui jätta kõik see, mis peaks kava järgi olema Tartus aastaks 2024, ainult linna õlule, on see Lambi sõnul ebareaalne. Ent jalgpall on linna arengukavasse sisse kirjutatud. Aastaks 2024 peaksid jalgpalli mängimise võimalused olema Tartus tunduvalt paremad kui praegu.  

Vaid üks korralik staadion
Praegu on Tartu linna territooriumil jalgpallivõistlusteks igati korralik vaid üks staadion – Tamme staadion. Sellele lisandub paar väljakut, mis on mõõtmetelt korralikud jalgpalliväljakud: Annelinna ja Reiniku.

Pluss väiksemad platsid, mida ei saa jalgpalliväljakuteks pidada, ent kus saab harjutada.
«On hulk muruväljakuid, mis on amortiseerunud, ent veel kasutuskõlblikud,» nentis Lamp, pidades silmas Sepa ja Põllu tänava staadioni. Riburada on staadione veel koolide juures: Kivilinna ja Forseliuse gümnaasiumi ning Veeriku staadion.

«Tartu lähedal on enam-vähem korralik staadion veel Ülenurmes, ent see ei kuulu enam Tartu haldusterritooriumi alla,» sõnas Lamp.

Olemas on ka Tartu Ülikooli staadion, mis on paraku pigem kergejõustiku harrastamiseks. Heitesektorid on staadionile ehitatud (kas meelega või mitte) nii, et jalgpallile seal kohta ei ole. Teisalt on ka see spordiväljak amortiseerunud ja muru ei vasta Lambi hinnangul jalgpalli nõudmistele.

«Eks platse, mida kasutatakse jalgpalli mängimiseks, on linnas rohkemgi,» teadis Teppan. «Ka Tähtvere pargis leiavad judokad, suusatajad ja ratturid koha jalgpalli mängimiseks. Näiteks maaülikooli spordihoone tegi endale väikesed miniplatsid.»

«Ükskõik mis spordialaga tegu ka poleks, noortele poistele on jalgpall teatud vanuses A ja O,» täiendas Teppan, «see on üks treeninguid mitmekesistav ala, ja koht, kus palli taguda, leitakse ükskõik kust, kus on vähegi siledam muruplats. Nii et jalgpalliväljakute kasutamise vajadus ei ole ainult jalgpalluritel, neid on vaja ka teiste spordialade esindajatel.»

«Üleminekuajal kasutavad jalgratturid, suusatajad ja teised   kõik jalgpalli üldfüüsilise treeninguna,» lisas Lamp, «spetsiaalseid väljakuid on aga nii palju, kui enne loetletud.»

«Midagi nagu on,» hindas ta, «ja enamikku jalgpalliväljakuid on tõsiselt uuendatud just viimastel aastatel: Annelinna, Tamme oma kolme väljakuga. Reiniku sai valmis suhteliselt hiljuti, samuti Härma.

Ja ka väikesed miniväljakud on samuti viimase viie aasta teema.»
Nii et linn on viimastel aastatel jalgpalli nimel pingutanud. Niipalju, kui on olnud võimalusi.
«Ühte korralikku suurt rahvusvahelisel tasemel jalgpalliväljakut meil muidugi veel ei ole,» nentis Teppan, «Tamme staadion sai meie mõistes väga ilus ja korralik, paraku meie mõiste või mõte ei kattu jalgpallurite omaga.»

Jalgpalliliit on võistlusspordis jaganud staadionid kaheksasse kategooriasse alates rahvaliiga kategooriast kuni UEFA eliitkategooriani (riigi esindusstaadion). Tamme staadion paigutub seal kusagile keskele ehk Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) teise kategooriasse. Mis tähendab, et seal on võimalik pidada Eesti meistriliiga ja madalamate liigade kohtumisi.

Tõsi, ka mõningaid rahvusvaheliste turniiride kohtumisi, ent peamiselt kvalifikatsioonimänge. Ka Eesti meistriliiga jaoks on teise kategooria staadion arengukava järgi kõlblik vaid 2019. aastani.
Väga palju Tamme staadionil esimesest kategooriast (UEFA III) puudu ei ole. Mõnisada luksi valgust – Tammel on 700, vaja oleks vähemalt 800, soovitatavalt 1000 luksi.

Kategooria tõstmiseks on praegusele 1500 istekohale vaja lisaks veel 3000, seejuures vähemalt 3375 kohta peaks olema katuse all (soovituslikult kõik 4500).

«Mööndustega on võimalik teisele poole staadioni paigaldada kergtribüünid,» mainis Teppan.
Lambi sõnul pole tõenäoliselt keeruline lisada ka mõnisada luksi valgustust.
Puudu on veel ka altsoojendus ja teine täismõõtmetes muruväljak treeninguteks. On olemas väiksem väljak.

Kuhu staadionid rajada
Arengukava näeb Tartusse ette ka kahte täismõõtmetega jalgpalli sisehalli. «Linnal on soov saada lähiaastatel üks hall, on ta siis täispuhutav või mõni muu,» sõnas Lamp. «Meil oli isegi hall välja valitud, aga raha jäi puudu ja ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ei pidanud seda abikõlblikuks.»
Vähe sellest.

Jalgpalliliidu arengukava järgi peaks Eesti igas üle 30 000 elanikuga linnas olema vähemalt üks EJLi esimese kategooria nõuetele vastav linna esindusstaadion, Tartus aga koguni kaks ning Tallinnas kolm.

Kaks esindusstaadioni ei ole Tartus niipea mõeldav, olid nii Teppan kui Lamp ühte meelt. «Panustame esialgu pigem treeninguväljakutesse ja koolistaadionidesse,» sõnas Lamp. Tema sõnul tuleks ühena esimestest teha treeninguvalmiks ka Sepa staadion. «Kui sinna panna väljakud risti peale, saaks kolm väljakut,» ütles Lamp.

Üks asi on raha. Teine aga see, kas Tartus on üldse kohta, kuhu rajada kõik need esindus- ja kunstmuru- ning mini- ja midistaadionid.
«Tartus on spordi jaoks isegi mitu ala planeeritud,» ütles Lamp, «otseselt ei ole öeldud, et jalgpalli, küll aga spordi jaoks.»

Üks ala on Annelinnas Lammi tee juures, mille detailplaneering on tehtud juba aastaid tagasi. Spordikeskuse rajamise võimalus on ette nähtud ka Annelinna kunstmuruväljaku kõrvale – sisehallina.

Kunagine sõjaväeosa, kuhu oli plaanis ehitada linnahall, on samuti spordi- ja kultuurivaldkonnale mõeldud ala.

Üks ala Anne kanali lähedal, vana staadionikoht, on mõeldud samuti spordi jaoks. «Kolm-neli kohta on linnas veel, need on koolide lähedal olevad alad,» kirjeldab Lamp, «nii et maad mõnevõrra on.

Kui tahetakse teha komplekse nagu Euroopas mõnel pool, kus on 20 väljakut kõrvuti, siis sellist ala on Tartus praegu raske leida. Siis tuleb vaadata juba lähivaldade poole.» Jalgpalliparkide plaane on olnud nii Luunja kui Tartu vallas.

«Üks mõte, mis on veel läbi käinud – Ülikooli uus linnak Maarjamõisa alal. Ülikool on öelnud, et ei jõua seda ala lähiaastatel täis ehitada. Ja seal on üks ala, mida saaks ära kasutada spordi tarbeks,» rääkis Lamp, «lahendus on küll ajutine, aga teinekord kipub ajutine lahendus kestma ka 20–30 aastat.»

Võimalusi seega on, tõsi, jalgpalliliidu idee järgi 2024. aastaks iga 10 000 elaniku kohta täismõõtmetes kunstmuruväljak rajada on unistus.

13 aastaga 10 kunstmuruväljakut rajada pole reaalne. «Kui me nüüd loeme kokku koolide väikesed miniväljakud, siis saame kuidagi kümme väljakut kokku,» sõnas Teppan.
Koolide ja lasteaedade väljakute kohta on jalgpalliliidul aga oma ettekujutus. Gümnaasiumide juurde tahetakse rajada täismõõdus, koolidele ministaadionid.

«Iga kooli juurde spordiväljak on meil kogu aeg olnud arengukavades sees ja seda teed on ka mindud,» rääkis Teppan, «tänu sellele on koolide juures spordiväljakuid ka renoveeritud ja taastatud. See ongi meie ühine eesmärk koos jalgpalliga. Pisikesed eesmärgid – igasse linnaosasse ja lasteaedadesse väljakud, need me suudame koostöös teha.»

«Aga rahvusvahelisel tasemel jalgpalli arendamiseks investeeringud teha – siin ei ole linnal seda haljast õlekõrt, mida jalgpalliliidule visata, et me nüüd teeme,» lisas ta, «siin tuleb kõne alla arengukavas kirjas lause – koostöös jalgpalliliidu, klubide ja riigiga. Initsiatiiv peaks siin tulema esmajärjekorras jalgpalliliidult ja Tartus tegutsevatelt tugevatelt jalgpalliklubidelt.»

Tartu vajab mini-Pohlakut
Teppani sõnul on jalgpalliliidu juhi Aivar Pohlaku elutöö Lilleküla staadion. «Et üldse tahta mingit unistust ellu viia, on vaja ühte «hullu», kes töötab selle nimel ja ajab oma asja, leiab ka lahendusi, mitte ei käi ega küsi kogu aeg,» iseloomustas Teppan, andes mõista, et ka Tartu vajaks üht Pohlaku klooni.

«Linna poolt on nii, et kui me suudame 13 aastaga olemasolevad staadionid ära renoveerida ja paar-kolm juurde ehitada, on super,» lausus Lamp.

«Me ei tohi unustada, et Tartus tegeldakse üle 40 spordialaga, mille kõigi treeningutingimused vajaksid parandamist, mõnel ehk isegi rohkem kui jalgpallil,» lisas Lamp.

«Tuleb näha, mis meie kõrval veel toimub,» rääkis Teppan, «jalgpalliliidu arengukava on hea arengukava, see on liiga lennukas, ent samas näitab ära meie vajadused. Aitäh jalgpalliliidule, kes meid harib!»

Arvamus

Veiko Soo
JK Tammeka tegevjuht 

Jalgpalliliit on teinud infrastruktuuri arengukava selles mõttes, mida nemad näevad, et peaks olema. Aga kõige lihtsam küsimus on kohe – kes maksab?

Kas klubid jõuavad majanduslikult sellisesse olukorda, et hakata arengukavasse kirja pandut ise välja ehitama, ma ei usu. Tartus pole ühelgi klubil oma baasi. Eestis on oma baasid vaid Le­­vadial ja Floral, ülejäänutel on kõigil midagi linnadega kahasse.

Siit ka küsimus, kellele baasid-staadionid kuuluvad ja kas klubid peaksid sinna ka investeerima. Olen suhteliselt skeptiline selle koha pealt, kas klubid jõuavad majanduslikult nii heale tasemele, et vajalikuks hetkeks nii palju investeerida.

On palju lahtisi otsi, mida saab kindlasti kokku siduda. Teha koostööd omavalitsustega ja kindlasti saab ka mingitest fondidest raha taotleda. Palju taandub ka sellele, et klubid peavad üles näitama hästi palju initsiatiivi.

Arengukava on hea, aga Tartus oleks kõigepealt vaja täismõõdus tipptasemel kunstmuruväljakut. Annelinna oma on amortiseerunud. Tamme kunstmuruväljak ei saa endale kunagi meistriliiga litsentsi. See on liiga väike.

Kõige hullemas seisus me Tartus võrreldes teiste meistriliiga klubidega ei ole. On hullemas seisus klubisid, kas või Kuressaare, kellel pole kunstmuruväljakut ja väljaku kvaliteet on ajast ja arust.
Täismõõtmetes sisehall oleks Tartus ilmtingimata vajalik.

Juttu on olnud esialgu täispuhutavast hallist, aga see tuleks meie ettekujutuses püstitada ka täismõõtmetes kunstmuruväljakule, mitte Tamme staadionile.   

Tegelikult ma kiidan seda arengukava – katusorganisatsioon on näidanud kätte suuna, kuhu liikuda. Kuidas, millal ja mis raha eest see sünnib, on teine küsimus. 

kas teate?

Jalgpalliliidu arengukavast
Rahvajalgpalli infrastruktuuri arendamise soovituslik plaan
• Iga 10 000 elaniku kohta üks täismõõtmetega kunstmuruväljak. Reaalselt ja efektiivselt kasutatav aeg on kell 15–21, see teeb E–R 40 treeningukorda (poolel väljakul üks rühm, treeningu kestus 90 min). L–P on võistlusteks ja üritusteks. (Soovituslikult gümnaasiumide juurde.)
• Iga 1000 jalgpalluri kohta üks altküttega kunstmuruväljak.
• Igale gümnaasiumile täismõõtmetega kunstmuruväljak.
• Igasse 1000 elanikuga asulasse, kus puudub gümnaasium, oma kunstmuruväljak mõõtmetega ligi 3000 m².
• Igale koolile (või igasse asulasse) oma miniväljak ligi 450 m².
• Igale lasteaiale oma midiväljak ligi 110 m².

Nõuded meistri- ja esiliiga klubide staadionidele
• Varakevadiste ja hilissügiseste meistrivõistluste mängudeks peab 2014 aastal olema (JK Tammeka mängib siis Annelinna kunstmurustaadionil) altküttesüsteemiga kunstmuruväljak (praegu puudub), 1500 istekohta, neist vähemalt 1125 katuse all (praegu paarsada) ja valgustus vähemalt 500 luksi, soovituslik 800 luksi (praegu u 200 luksi).

Nõuded peaväljakutele ja kodustaadionidele (Tammekal Tamme staadion)
• Klubiruum (alustuseks sobib ka mooduli tüüpi riietusruum, mis on sisustatud: televiisor, kohvinurk, toolid, lauad jms), 2012. (Klubi kontor olemas, mitte niivõrd mängijate koosviibimise koht.)
• Riietusruumid, mis asuvad staadioni territooriumil, soovituslikult staadionihoones või tribüüni all, 2014 (olemas).
• Valgustus vähemalt 800 luksi, soovituslik 1000–1400 luksi, 2014 (praegu 700).
• Teleülekannete jaoks valgustus vähemalt 800 luksi, 2014 (praegu 700).
• Naturaalmuruväljak, millel on altküte, drenaaž ja automaatkastmissüsteem ja/või altküttega kunstmuruväljak, millel on vähemalt 4500 individuaalset istekohta, sellest vähemalt 3375 katuse all, 2019 (altküte puudub, drenaaž ja automaatne kastmissüsteem olemas, istekohti 1500).
• Klubiruum, mis asub staadioni territooriumil või staadionihoones, 2019 (praegu olemas klubi kontor).
Allikas: jalgpalliliit, JK T