Mart Kivastik: jaanipäeva bluus

Tegelikult pole meil raudteejaama vaja, sest meil pole rongegi. Üks on, õlle ja võileibade ning isegi internetiga, aga ta ei sõida eriti, ja laupäeval üldse puhkab. Lisaks on ta aeglane, kuigi vanast harjumusest kutsutakse teda kiirrongiks.

Kunagi olid lennukid, mis lendasid Tartust Viljandi ja Pärnu kaudu Kuressaarde. Neid kutsuti moosiriiuliteks. See meie armas vana rong on umbes samasugune. Moosi on küll ja küll, aga eriti ei lenda.

Vaja oleks aga mõlemat. Nii kiiret rongi kui ka lennukit. Kui meil oleks tavaline kiire Euroopa rong, siis me võiksime sõita hommikul Tallinna ja õhtul tagasi. Tund sinna ja tund tagasi. Selleks ei ole vaja lennukit!
Lennukit oleks vaja hoopis Tartust Helsingisse, sest sealt me pääseme otse maailma. Ja maailm pääseks Tartusse! Tallinna kaudu ei ole see võimalik, sest Eesti Õhule käib see üle jõu.

Pealegi on Tartu täis soomlasi, kes õpivad ülikoolis või on jäänud siia elama, kes hää meelega lendaksid otse Helsingisse, mitte ei töllerdaks Tartu–Tallinna maanteel, et siis sadamasse minna, siis laeva peale saada ja siis millalgi õhtuks koju kotile saada. Rampväsinult. Ja mitte ainult soomlased, me ise ka.

Ilma rongi ja lennukita on Tartu sama keelatud linn nagu vanasti, kui venelased ei lubanud inimesi sisse ega välja. Nüüd justkui võiks käia, aga ei ole, millega. Kui meil miski ei muutu, siis Tartu kängub peagi väikseks kenaks külaks Emajõe ääres oma sammastega koolikesega, mille olla kunagi asutanud Rootsi kuningas. Aga miks, ei tule meelde.

Tolle kooli professorid sõuaksid aeg-ajalt lodjaga Pihkvasse silmaringi avardama, aga ka mitte liiga tihti, sest üle Peipsi on ikka mõne päeva tee. Toomemäel saaks jälle kitsesid karjatada, seal asuks ohvrikiviga ajalooline mahepõllundusmägi.

Meil oleks ohtralt minevikku, aga!

Meil poleks tulevikku.

Mida meil veel ei ole?

Bussijaamas ei saa kaardiga maksta. Ma ei saa aru, miks.  

Meil ei ole politseinikke.

Kesklinnas pole ühtegi. Nii nad ei teagi, et osa poisse on maani täis, räuskavad, siis hüppavad jõkke ja upuvad ära. Või mis veel hullem, uputavad kellegi ära.   

Kuna politseid ei ole, siis nad ei teagi, et Tartus mõnitatakse ja isegi pekstakse inimesi ainult sellepärast, et nad on teist värvi.  

Meil ei ole enam korvpallimeeskonda! Kuigi Tartu ja korvpall on peaaegu ükssama asi. Eurosarjast põgenemine on sama hea kui enesetapp. Kõik algab jälle otsast peale nagu tollal, kui mu isa ja Kullam veel viisteist olid ja Tartu korvpall sündis. Nüüd on nad üheksakümmend. Tuleb välja, et kümme meest ei tee midagi ära. Teeb üks õige mees. Kui too õige mees kaob, on ülejäänud kummuli.

Aga Rockil polnud ju korralikku halligi. Sellist, kuhu me kõik oleksime ära mahtunud. Sama seis nagu rongiga, pole jaama vajagi, sest rongi ju pole.

Ja pole enam Helju Valsi.  

Aga õnneks meil siiski on ka. On Genklubi koos Tartu Uue Teatriga. On Athena kino, kus näidatakse häid filme.

Tartu buss hakkab lõpuks ometi Tallinna lennujaamas peatuma. Selle peale oleks võinud muidugi ka varem tulla.

Ja ometi on Rüütli tänavale tekkinud üks korralik veinijoomiskoht Vein ja Vine. Seal on head veinid heade hindadega ja muidu mõnus. Sinna julgeks ka oma sõpru kutsuda, isegi kui nad on neegrid. Sest seal tuntakse külaliste üle rõõmu.

Neil häädel kohtadel on üksjagu ühist. Nad on loodud sellepärast, et neid on olnud väga vaja ja kui sa oled neis käinud, siis tahaks sinna tagasi. Miks? Sest sealsed inimesed on hingega asja juures. Neil majadel on peremees.

Tartul on... mille üle mõelda.
Ja õigus, üks asi on meil veel.
Meil on suvi!