Kolmas liiga! Seal on ju hullud, ütles sporditeadlik kolleeg, saades teada, et selle klassi jalgpallisatsi vaatama lähen, ja kukkus ülevoolavalt kirjeldama fännide hulka ja kaasaelamist, mida tema ühel vutikohtumisel kuskil Eesti äärealal koges.
Fänniklubi musternäide tegutseb Tartus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolleegil on õigus, tõdesin kohtudes Eesti kolmandas liigas palliva Tartu jalgpalliklubi JK Welco Elekter fännidega. Entusiasm, millega oma meeskonda toetatakse, annab silmad ette nii mõnelgi meistriliiga tiimi poolehoidjaile.
Väsimatud toetajad
Welco Elektri fänniklubile, vähemalt neile rohkem kui 160-le, kes Facebooki fänniregistris on, jääb liikmete hulgalt viimastel andmetel alla päris mitu meistriliiga klubi. Ent see on ainult asja üks pool. Muljetavaldav on see, mis väljaku ääres korda saadetakse, ja veel olulisem, mis väljaspool platsiserva käib. Väsimatus, millega meeskonda igati ja alati toetatakse.
Ent algusest – et oleks fänniklubi, peab olema kedagi fännata. 6. oktoobril 2007 alustas kamp üliõpilasi JK Masuudinaise nime all mängimist Tartu meistrivõistluste miniturniiril. Suhteliselt ebaõnnestunult. Ent isu mängida ja edasi jõuda oli suur.
«Tõnu oli juba sada aastat rääkinud, et tal peaks jalkaklubi olema,» kirjeldas fänn Lilian Ariva, «meie seda tõsiselt ei võtnud.» Jutt käib elektrifirma Welco Elekter omanikust Tõnu Tiirmaast.
Saidki kokku sponsoreid otsiv sats ja jalkaklubi omada tahtev sponsor. Pool aastat hiljem jooksis meeskond Põlvas juba ametlikus liigamängus JK Welco Elektri nime all platsile. Tänavune hooaeg on meeskonnal esimene kolmandas liigas.
«Eks meile vahepeal tundus, et meeskonna saatus võibki raha taha jääda,» kirjeldas tollast poolt aastat teadmatust klubi mängija ja pragune juhatuse liige Andres Reiljan.
«2008. aasta algul oli ka buum, ehitus ja elektriäri olid heal järjel,» täiendas Tiirmaa, «aga klubi sai ruttu nii armsaks, et rahakärbete nimekirja klubi hiljem ei sattunud.» Tiirmaa end paadunud jalkafänniks ei pea, JK Welco Elektri fänn on ta aga 200 protsenti.
«Ta muust spordist ei tea mitte midagi,» tögas Lilian Ariva vahele, «jooksjal ja kettaheitjal ta vahet ei tee, aga jalgpallureid tunneb.»
«Ma arvan, et meeskond ei oleks ikka nii hästi ellu jäänud, kui seda fänniklubi poleks Welcole juurde tulnud,» on Ariva kindel. Igatahes ilmus Facebooki fänniklubi lehekülg tükk maad varem jalkaklubi leheküljest. «Algul panime meeskonna uudised ka sinna,» kirjeldas fänniklubi juht Mart Raamat. «Igaüks kutsus fänniklubisse ja ka võistkonda oma tuttavaid,» lisas ta. «Ses suhtes oli parem fännata, suurem osa seltskonnast on fännide ja mängijate sõbrad.»
«Teistes tiimides on oma fraktsioonid, meil on aga kõik uued hästi sulandunud meeskonda,» täiendas tiimi ründaja Mikk Valtna, «see tekitabki ühtekuuluvustunde.»
Iga lisandunud mängija on kaasa toonud uusi fänne. Mis kõige huvitavam – kui mängijaid ongi lahkunud, siis fännid on jäänud.
Fänniklubi ja meeskonda on Welco Elektri puhul juba võimatu eraldi vaadata – see on üks suur tervik, suur pere. «Kui mängija on vigastatud või kaartidega väljas, tuleb ta tribüünile karjuma,» ütles Raamat.
Electric Legion
Kunagi ühel Kaagvere staadionil peetud mängul sündisid fänniklubil esimesed laulualged. Nüüd on fännidel või õieti leegionil – jah, Welco Elektri fänniklubil on ka oma nimi, Electric Legion – ligi 20 laulu. «No sai mõeldud, et korralikul fänniühendusel peab ka äge nimi olema, et inimesi ligi tõmmata,» ütles Raamat ja toob võrdluseks Rocki fännid. «Pole neil õieti laule, mingid kolm oigamist ainult, ja nimi on Tartu Rock Fanclub – no mis nimi see on.»
«Tõeliselt äge on see, kui mängijad tulevad pärast kohtumist fänne tänama,» tunnustas Ariva. «Eriti siis, kui on raske mäng ja on pähe saadud, aga fännid on terve mängu hullult laulnud. Ja ükskord laulsid mängijad pärast kohtumist ka fännidele.»
Palju tagasisidet Legionile tuleb ka vastasvõistkondadelt. Nii kiitvat kui ka negatiivset. «Kes saab aru, et korralik fänniklubi on äge asi, kes aga solvub, kui me nad üle laulame,» ütles Raamat.
Igaüks panustab
Olgugi, et JK Welco Elektril on nimesponsor, ei saa kolmanda liiga klubi arusaadavalt uhkeldada sellise rahakotiga nagu meistriliiga klubidel. Seega tuleb paljud asjad ise ära teha. Nii jalgpalliklubi kui Legioni sümbolid on teinud meeskonna väravavaht Lauri Särak. Tema kujundatud on meeskonna mängude plakatid.
Muuseas, ka tema disainitud bussid vuravad Tartut mööda. Praegu on tal käsil Welco arvutimäng.
Kõik teevad, mida oskavad: kes organiseerib enne välismänge busse, kes korraldab ennustusvõistlust. Fänniklubi juhi Mart Raamatu ema Karin on näiteks kudunud klubile mütse.
Raamatud fännavad terve perega Welcot. «Minu isa on minu Welcos mängivate sõprade isade sõber ja minu isa on toonud need mehed ka mängule,» rääkis Raamat, «neile on kõigile meeldinud see atmosfäär. Samamoodi tahavad Welco mängijad ja fännid edaspidi oma lapsed mängudele tuua. Osa on juba kohal. Mis sest, et veel vankris.»
«Me ise nimetame ennast vanade fraktsiooniks,» ütles Karin Raamat, kes laupäeval koos Andres Reiljani ema Anuga Welco mängule tulihingeliselt kaasa elas, «aga seda teame ainult meie, noorte jaoks oleme samasugused nagu nemad.»
«Paratamatult on nii, et kui sa juba väljaku äärde tuled, siis sa ei istu seal niisama vaikselt,» rääkis Tiirmaa. «Kuna ümberringi nii emotsionaalselt kaasa elatakse, ei jää sul muud üle kui kaasa minna.» Teiste hulgas on tuttavate kaudu Welco mängudele jõudnud ka ekskultuuriminister Laine Randjärv.
«Praegu on meil sadakond pealtvaatajat mängul, teeme kõik, et järgmistel aastatel oleks neid juba mitusada,» ütleb mõnda aega Hollandis elanud Andres Reiljan. «Seal maal käib kolmanda liiga mängudel laulmas paar tuhat vaatajat. Eestis me sellise hulgani ei küüni ka meistriliigas veel niipea.»
Pärast kevadringi on JK Welco Elekter kolmanda liiga lõunatsoonis 5. kohal. Laupäeval kukutati 3:0 võiduga Põlva Lootos tabeliliidri kohalt kolmandaks. Suur osa oli sel ka Electric Legionil. Põlva poolehoidjaid oli mängu toetamas vaid üksikuid.