Olles lõpetanud 1953. aastal Tartu Ülikooli eesti filoloogina, sai Helju Valsist Edasi, hiljem ka Postimehe keeletoimetaja. Aga mitte ainult teiste vigade parandaja ja tekstide siluja, vaid hoopis laiemalt inimeste harija, keeletundlikkuse arendaja, väärkasutuste vaimukas sarjaja. Et rünnata tuli ka tollaseid vägevaid bastione kantseliiti ja venepära, lõi ta 1958. aastal keeleküsimuste tarvis püsirubriigi, millele aastate jooksul järgnes veel teisigi.
«Kas ma soovin seda või mitte, aga keel lihtsalt tuleb iga päev minu juurde,» on Helju öelnud oma 80. sünnipäeva puhuses intervjuus. Tuleb nii hea kui ka kahtlase ja halvaga, mistõttu pole Helju kirjutusmasin ... vaikinud.
Tahtsin kirjutada «tänaseni» ja siis meenus, mida Helju arvab tänatamisest ehk ajamääruse «täna» mõõdutundetust kasutamisest. Ja siis teadmine, et täna Heljut enam ei ole. Ei ole tõesti ei täna ega ka homme. Küll aga on mu laual ta viimane, lehekuu lõpus kirjutatud keelelugu.
«Millal see lehte läheb?» küsis Helju reedel. Järgmisel nädalal, vastasin.
«Siis on hästi,» ütles Helju, «mulle on see oluline.»
Lugu on täna siin lugeda, aga üle viiekümne aasta keelest kirjutanud Helju Vals uusi lugusid enam ei kirjuta. Ta pani punkti ja pastaka käest. Ma usun, et vastu tahtmist, sest oma elutööd ei pidanud ta kaugeltki veel lõppenuks. Ta ütleb siinseski loos: me oleme kaotanud lahinguid, aga mitte veel sõda. Oleks see nii!