Tamme staadioni tosin aastat tagasi põlenud vana puust tribüünihoone asemele ehitati uus. Ausalt öeldes oligi sel vanal juba aeg põleda. Egas teda igaveseks ehitatud. Nüüd oli vähemalt põhjust pingutada uue ehitamise nimel.
Enriko Talvistu: polegi meil vaja nii palju sporti vaadata
9. märts 2011, 12:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sarikapidu koos pärja mahavõtmisega veebruari viimasel päeval peeti küll siis, kui katus oli rajatisel juba peal, aga eks Reformierakonnal olnud ka vaja teha valimispropagandat. Keskerakonna niidilõikamistest Tallinnas juba aitab.
Tahtmata otseselt viriseda, sest eks sportlastel kui asja kavandajatel oli tellijale elik linnavalitsusele oma vajaduste pakett ette panna, tuleb seda ehitist siiski vaadata ka linna rahakoti otstarbeka kasutamise koha pealt.
Probleemne varikatus
Staadionide tribüünid on üsna väljakujunenud arhitektuurižanr juba alates Rooma Colosseumist 1940 aastat tagasi. Tribüüne tehti põhiliselt vaatajatele ning seda tehakse tänini. Milleks muidu istekohti kattev vari kaitseks vihma ja päikese eest. Õhtupoolne külg, arvestades pealtvaadatavate võistluste põhiaega, on nagu Tamme staadionilgi üks kalleimaid.
Ilmselt on Tartu linna rikkuse juures veel vara tahta, et varikatus ulatuks konsoolina üle vaatajate, nii et tugisambad ei varjaks vaadet.
Hoidku jumal, kui talvine lume raskus sellele veel liiga juhtub tegema! Tamme staadioni insenertehniline lahendus oma üheteistkümne liimpuittalaga on insenertehniliselt igati korrektne ja kodumaine.
Kusagil tellija soovides või arhitekti kogemustes on ometi juhtunud see, mida niisuguse varikatuse ehitamisel juhtuda ei tohiks.
Omal ajal oli küll igati tore, et Tamme staadioni rajades lükati sealt pinnas äärtesse vallideks, mis võimaldab praegugi ehitada varikatuse alla seitsmerealise parteri ligi saja meetri ulatuses. Kuid see maalähedane osa ei taga ju vaatevälja võistluste, liiatigi mängude jälgimiseks. Isegi 100 meetri jooksu finiš jääb praeguste mõõtmete korral nägemata. Ja varikatus nende madalamate istete kohal vaevalt päikese ja vihma eest varju annab.
Näeb või ei näe
Kõige paremad peaksid olema kohad tribüüni rõdul, varikatuse all. Mis siis, et seal tõmbab tuul, sest tribüünil ei ole tagaseina. Kolmkümmend protsenti varikatusealusest pinnast hõlmab hoonekast, mille katusel pole isegi istekohti.
Sellesse hoonesse on tehtud tulevastele kommentaatoritele kabiinid, mille kõrgetest akendest paistab kõrgeimgi odakaar, ilma et selleks tuleks lähemale küünitada.
Aga kommentaatorid vaatavad ju niikuinii arvutiekraani ning kõrge kaar ei tähenda tulemust.
Veel kolmkümmend protsenti pinda moodustab avatud tuulekoridori Tamme puiestee suunas. Pole see mingi keskne sissepääs, vaid veidi isegi nihutatud puiestee suhtes. Mitte nii, nagu oli kombeks Kolmanda Riigi ajal pidulikel spordiprotsessioonidel, ning kuidas sa sealt ikka alumise parteri istmeridade peale marsid.
Vaid nelikümmend protsenti kaartealusest mahust on parema nähtavusega tribüünide tarbeks. Needki ei ulatu alumise parteri kohale ning otsatrepikoja nurga taga ei näe mõnes kohas istudes saja meetri jooksu starti.
Muidu on keldrikorrustel kõik abiruumid ja puha. Isegi 60-meetrine jooksurada.
Seda oli ju hädasti vaja ning see on hea. Aga meie üha enam spordistuva kultuuri tingimustes oleks ju vaja, et sport ka midagi vaatajate pealt tagasi teeniks ning jalkaklubid ei jääks igavesti toetusraha manguma, mida nad mujal ilmas teatavasti ei tee.
Hindeks kolm pluss
Küllap ei suuda Tartu paljukiidetud spordijuhid näha peatselt toimuvatest Gustav Sule mälestusvõistlustest kaugemale.
Selle vaatajad mahuvad ära ka väiksemale tribüünile. Samuti ei oodata ilmselt midagi Tammekast või mõnest muust Tartu jalgpalliklubist, sest jalka esindusstaadion see ju on. Kes neid kohalikke madistamisi ikka vaatab peale mõne üksiku ajakirjaniku kommentaatorikabiinist, millele on tribüüni varikatusega justkui topeltkatus peale tehtud, sest äkki sajab läbi.
Loodetavasti on projektile jäetud tehnilist tugevusvaru, et saaks kunagi ümber ehitada ning tribüüne ja tuulevarju lisada. Tsinkimata terasest sambaid annab samuti igal aastal üle värvida nagu Kroonuaia silda. Hea, et valgustuspostidki on tsingitud.
Esialgu võib aga arhitektuurilahendusele panna hindeks kolm pluss ning nõrgavõitu hindes ei ole ilmselt süüdi ainuüksi arhitekt.
Mälestustes on iga asi küll suurem, aga tundub, et vanale puittribüünile mahtus isegi rohkem inimesi kui uuele. Pealegi, ega see sport nüüd mingisugune kõrgkultuur ole, mida peaks kohapeale vaatama minema.