Heljo Pikhof: õpetaja vajab selgust ja aega endale

Heljo Pikhof
, Riigikogu liige (Sotsiaal­demokraatlik Erakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heljo Pikhof.
Heljo Pikhof. Foto: SDE

Eestil ei ole oma hariduspoliitikat, ei ole terve taasiseseisvuse aja olnud, on nii mõnigi teenekas koolijuht pidanud tõdema. Selle asemel on poliitilised sundlahendused või nagu­välk-selgest-taevast-ettepanekud, viimatiseks näiteks haridusministri kõrghariduskassa loomise idee.


Uitmõte käiakse välja ja maetakse maha, kui paistab, et päästerõngas ei kanna. Ilma et oleks piisavalt andmeid, analüüsi või alternatiivseid lahendusteid, mil moel parandada meie hariduse kättesaadavust ja kvaliteeti.

Lambad ikka räsitud

Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmisega läks samuti kiireks, nõnda et saba jäi taha lohisema, koolivõrk korrastamata. Tallinnas ja mõnel pool mujalgi öeldi küll välja, missugused gümnaasiumid muutuvad põhikoolideks, seepeale aga kuulutati, et enamik koole annab head haridust ja väärib allesjätmist.

Kõigile ei jõua meeltmööda olla – isegi valimiste künnisel mitte. Selle asemel, et hundid oleksid söönud ja lambad terved, on hundid endiselt näljas, ehkki lambad on räsitud. Sest selline heitlemine ei peata gümnaasiumiõpilaste arvu vähenemist ega kõrvalda Damoklese mõõka paljude koolide pedagoogide, õpilaste ja lastevanemate kohalt, vaid hoopis raiskab haridusraha.

Seda on hädasti vaja kas või selleks, et tagada tasuta töövihikud ja muud töövahendid kõigile õppuritele ning prii koolitoit gümnasistidele. Et rahastada pikapäevarühmade õpiabi ja huvitegevust, mis käib maavaldadele üle jõu.

Kõige kummastavam kogu asja juures on aga see, et hoolimata kärestikulisest isevoolu-strateegiast saavad meie noored hea hariduse. Nõnda hea, et näiteks PISA testide põhjal kuuluvad Eesti keskmised näitajad maailma tippu.

Õpetaja koolirõõm?

Ennekõike aga oleme oma laste hea hariduse eest tänu võlgu Õpetajale suure algustähega.

Gümnaasiumide iga-aastase edetabeli avalikustamise puhul – millel on ühiskonnale oma ja erapoolik mõju – oleme hakanud poolihääli küsima: ons eksamitulemused ainuke hariduse näitaja, ons koolitee läbimine tõesti saavutussport? Kuhu jääb laste tervis? Koolirõõm? Maailma avastamise janu? Loovus? Hooliv suhtumine oma kaaslastesse?

Millal me aga viimati pärisime, kas õpetaja läheb kooli rõõmuga? Suuresti just õpetaja toonusest oleneb, kuidas ta suudab lapsi köita ja innustada või vajaduse korral ohjeldada, kas suudab sedagi märgata, et mõni laps on näljas.

Parimgi pedagoog on ainult pealtnäha igiliikur. Lõpmatult ei jõua temagi, kui (kooli) tulevik on tume, kui formaalse ja aina muutuva aruandluse hulk muudkui kasvab, kui klassid on suured või õpilased ajale kohaselt hüperaktiivsusest pakatavad, kui pooltoores e-kooli süsteem näpistab uneajastki tubli tüki.

Seda loetelu võiks pikalt jätkata, vürtsiks ehk mõne uusaadlikust lapsevanema suhtumine õpetajasse kui alamakstud teenindajasse.

Krooniline kurnatus, läbipõlemine ja tervisehädad on möödapääsmatud, kui kogu selle krempli juures ei märgata ega tunnustata sisulist tööd. Kui suuri asju hakata pelgalt raha pärast tegema, kaob asja hing ära, on oma töö kohta öelnud Tartu Maarja kooli direktor Jaanus Rooba.

Natuke ka rahast

Koolide liitmised ja sulgemised tuleb otsustavalt ära teha, on pedagoogid ise üsna ühel nõul. Siis oleks selgus käes ega oleks vaja otsida igaks juhuks tööd mujalt.

Hullupööra on vaja ka aega, et ennast laadida, erialaselt täiendada, niisama lugeda, reisida. Olgu selleks siis vaba semester teatud aastate tagant, nagu on ülikooli õppejõududel, või tasustatud loominguline puhkus – ega nimi asja muuda.

Laste võimalustest rääkides tuleb tõdeda, et kõige suurem on kihistumine huvihariduses, koolivälises elus üldse. Ühed saavad arendada oma andeid ja tegelda meelepärasega, käia kinos ja teatris ja reisimas, teised ei saa mitte. Ent õpetajal, kes peaks ju ka avarama pilgu poolest olema lastele eeskujuks, pole vaba aja võimalusi ollagi.

Jah, õpetaja tööd ei anna rahale taandada, ent ometi on see vahend, mille toel end väikeste inimeste heaks paremini teostada. Meie pedagoogide viimaste aastate palgatõus on olnud märkimisväärne isegi Euroopa taustal, võivad valitsuserakonnad uhkusega kinnitada.

Kuid nagu statistikaga üldse, tuleb siingi silmas pidada taset, kust alustasime, ja ühiskonna üldist arengut. Meie pedagoogide palk ei kannata üldse võrdlust Euroopa kolleegide töötasuga. Kaks korda suurem võiks meie õpetaja teenistus julgesti olla – võrreldav pigem arsti, mitte aga vangivalvuri palgaga.

Eriti nigel on olukord lasteaiaõpetajate tasustamisega, mis põrmugi ei vasta nende tööpanusele, aga vähe sellest – see kõigub tunduvalt ka omavalitsusiti.

Palju parem pole lugu nooremõpetaja palgaga, mis jääb Eesti keskmiselegi alla, nõnda et raske on isegi pangalaenu saada. Aga kuidas äsja kõrgkoolist tulnu muidu endale eluaseme soetab, iseseisvat elu alustab?  
Tänavu, tõsi, ei olnud koolidel õpetajate leidmine kuigi raske, igale kohale oli paar-kolm kandidaati, mõni isegi mees. Kui kauaks nad aga paigale jäävad? Paljud noored õpetajad põlevad juba esimestel tööaastatel läbi. Või pühivad koolitolmu jalgadelt niipea, kui töökohti jälle juurde tekib ja paremat palka pakutakse.

Ka meie hariduspoliitikat ei anna taandada pelgalt rahale/rahanappusele või rahastamisskeemidele. Esmalt tuleb selgeks mõtelda põhimõtted, mis Eestile üldse sobib ja mis mitte, ning sõnastada eesmärgid, seepeale leida sihtide elluviijad ja raha.

Nii nagu ei saa uitmõtetega päästa käest libisevat kõrghariduse kvaliteeti, ei saa isevoolu laskmisega korrastada hariduspõldu. Lasteaia ja koolita sureb maaelu sootuks välja, või ongi linnriik meie poliitikute salaplaan? Ja ääremaa vallad, nood jäägu mustlas­tele?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles