Kui lapsevanemad lootsid, et koos lasteaiaga lõpeb ka vajadus esineda, kostüüme õmmelda ja osaleda, siis vähemalt Descartes’i kooli õpetaja Kaja Kivisiku klassi sattunud laste vanemad sellest kõigest küll ei pääse.
Õpetaja naudib uue põlvkonna kallistusi
1. september 2014, 15:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vanematele tegin väikese šoki juba juunikuus,» muigab Kaja Kivisikk. Tal on tänaseks plaanis esimese klassi lastele üllatus: kui muidu esinevad kooliüritustel ikka õpilased, siis täna laulsid oma lastele nende esimesel koolipäeval hoopis emad ja isad.
Õpetaja valitud laul oli Heli Läätse esitusest tuttav «Esimesed sammud» ning mõnda vanemat on see kummitanud terve suve.
Ka edaspidi ootab õpetaja vanematelt pidevat kaasalöömist ning vähemalt selles esimeses katsetuses osalenute aktiivsuse järgi tundub, et pettuda ei ole vaja ja koostöö hakkab hästi sujuma.
«On olnud selliseid klasse, kus vanematega ma suhtlen ikka veel. Lapsed on sõjaväes või kasvatavad oma pisikesi, aga vanematega saame veel tänava peal kokku ja ajame juttu,» räägib õpetaja, kes on algklassides õpetanud umbes 30 aastat. «Mõnes klassis on nii, tahaks loota, et selles tuleb samamoodi.»
Õpetaja Kivisikk on juba kohtunud ka nüüd tema klassi tuleva Karl Henri emaga, aga kuna poiss eelkoolis ei käinud, siis temaga tutvumine seisab alles ees. Täna ongi see päev, kui pärast aktust hakatakse mängides üksteise nimesid õppima.
Uute lastega tuleb ka uus ärevus. Kaja Kivisikk ütleb, et olles kolmanda-neljanda klassi lastega harjunud, tunduvad äsja kooli tulnud jälle nii tillukesed. Ka on nad vanematest lastest avatumad. «Suuremad lapsed oskavad juba distantsi hoida, aga nemad on nii vahetud. Mõned lapsed tõusevad keset tundi püsti, tulevad kallistavad mind ja lähevad oma kohale tagasi, tund läheb edasi,» toob õpetaja näite.
Laste arengu nägemine kolme aasta jooksul on õpetajale tohutu kogemus, oma väikseid rõõme leiab aga igast päevast.
«Kasvõi päeva lõpus, kui ühtegi pahandust ei olnud, keegi ei läinud kaduma, keegi taldrikut sööklas ära ei lõhkunud – see on juba eduelamus. Väikestest asjadest tuleb rõõmu tunda,» naerab õpetaja.