Priit Pullerits: suur müsteerium

Sellega on head uudised otsas. Peale Kümmeli ei ole ükski Eesti suusasprinter tänavuses MK-sarjas pääsenud ajasõidust edasi, 30 parema hulka. Nii et praegune seis on veelgi hullem kui möödunud hooajal, mil tundus, et halvemaks enam minna ei saa: Kuusamos pääses punktikohale ikkagi kolm meest, aga kõigil ülejäänud etappidel, ka MM-võistlustel, osaleti tühja, tulemuseta. Ja osaletakse siiamaani, v.a korra Kümmel.

«Mida tuleks teha, et Eesti sprindikoondis MK-etappidele enam turistidena ei sõidaks?» kuulsin hiljuti küsimust. Vastus, nagu selgus, on lihtne: «Osta kõigile äriklassi lennupiletid.»

Tegelikult on see Eesti spordi üks suuremaid müsteeriume, miks suusasprinterid, kes pole enam kaugeltki algajad, kel on juba piisavalt kogemusi, kes saavad harjutada korralikes tingimustes, kes püüavad, püüavad ja püüavad, vajuvad aastast aastasse üha lootusetumasse seisu.

Mäletate, alles paar aastat tagasi oli suur küsimus, miks Eesti suusasprinterid ei suuda murda veerandfinaalist poolfinaali. Priit Narusk, kes polnud ju ometi Eesti koondise esinumber, meenutas mulle, et MK-etapil 30 parema sekka pääsemine polnud talle enamasti mingi probleem. Nüüd aga on küsimus, miks terve hooaja jooksul piirdub enamik Eesti mehi üksnes ajasõiduga. Äkki on konkurents nüüd tihedam? Ei, ei ole, vanasti oli sama tihe, kinnitas Narusk.

Eelmise kümnendi teisest poolest juhendas Eesti sprindikoondist norralane Björn Kristiansen, kuid erilise eduta. Tõsi, tema ajastusse jäi Eesti sprinterite MM-ajaloo parim, Kümmeli kuues koht tunamullu Oslos. Ent nii mitmegi mehe tulemused varasemast teistsuguse metoodikaga hoopis langesid. Äkki on õigus Naruskil, kui ta pakkus: «Me otsime ehk liiga palju oma teed ja unustame ära, et suusatamine on vastupidavusala.»

Sellest hooajast on sprinteritel uus juhendaja, Šveitsi jooksutreener Christoph Schmid, ja jälle on uued suunad ja uued tuuled.

Endine suusakoondislane Kaspar Kokk tunnistas mulle, et treeneri vahetus olümpiahooaja hakul on samm, millest tema kuidagi aru ei saa. Et liiga riskantne muutus enne nelja aasta otsustavaimat võistlust, olgu ta ükskõik kui kõva asjatundja, ükskõik kui uuendusliku metoodikaga.

Liiati, ega ta veeda kogu aega Eesti sprinterite kõrval, vaid juhendab muist aega n-ö telefoni teel. Kuid Eesti suusatajate saavutused – need on tulnud just tänu hullumeelsele fanatismile, tänu ennastsalgavale tööle, nagu tegid Mati Alaver ja Anatoli Šmigun.

Vaadakem tõele näkku: vaevalt suudab Schmid Eesti sprintereile Sotši olümpiaks tiivad kasvatada. Esiteks, vana kaardivägi pole enam esimeses nooruses: Kümmel on 31, Anti Saarepuu 30, Kein Einaste 28, Timo Simonlatser 27. Teiseks, ja see on peamine, ega paari kuuga spordis, eriti vastupidavusalal, imet tee.

Seda enam, et Eesti suusasprindis näib kusagil peituvat suur süsteemne viga – muud moodi kõigi meeste tupikusse jõudmist ja langust ei seleta. Kas muu maailm on sprinditeadmistelt meid kaugele seljataha jätnud? Kas Eesti sprinterid on pikki aastaid liikunud treeninguil vale teed? Kas äkki selle asemel, et üritada Schmidi abil kiiret vigade parandust, peaks, nagu pakub Kokk, minema analüüsiga ajas neli-viis aastat tagasi, mitte pelgalt eelmisse hooaega, leidmaks üles see kriitiline punkt, kust kõik hakkas viltu kiskuma?

Paraku ei anna elu alust lootuseks, et Sotši olümpial võiks keegi Eesti sprinteritest viimaste aastate mustad mälestused kustutada ja üllatada näiteks poolfinaali jõudmisega.

Kaks viimast MK-etappi Asiagos ja Davosis näitasid, et merepinnast üksjagu kõrgemal, mägedes, pole eestlastest sõidumehi. Sotši rajad on veelgi hullemad, mägedes ja väga rasked. Mida kõrgemal toimub võistlus, seda suuremat rolli mängib aeroobne võimekus, mitte lihasvõimsus, seletas mulle Kokk. Asiago teatesprindi suured, rohkem kui minutilised kaotused parematele viitasid, et palju Eesti suusamehed just vastu ei pea.

Kui järgnevatel MK-etappidel läheb samuti nagu mullu, et keegi punkte ei teeni, kerkib karm küsimus, kas Eestil ongi ühtegi meessprinterit, keda Sotši olümpiale saata.