Röntgeniarst pidas kodus jõulujutlusi

Telefonivestluse teine pool on Nils Sachrise hea sõber, antiik-ajaloolane Märt Tänava.

Tartu 90-aastase röntgeniarsti Nils Sachrise headest sõpradest ei ole paljusid paraku enam elavate kirjas. Ei ole klassikalise filoloogia õpetlast, latinisti Ülo Torpatsit ega keeleteadlast Eduard Väärit. Ei ajaloolast Sulev Vahtret ega prantsuse kirjanduse ja keele tundjat Ott Ojamaad. Ei paljusid teisi.

Heaks ja ustavaks sõbraks peab Nils Sachris aga ka üht palju nooremat meest, Tartu ülikooli kliinikumi sisekliiniku direktorit Rein Kermest.

«Kermes saatis teid minu juurde, jah?» küsib Sachris tõredalt. Pilgus, mis mind puurib, vilksatab aga siiski humoorikas ja peaaegu lahke helk.

Nils Sachrise sõber Rein Kermes ütleb, et tema tunneb selle mehega vestlusest naudingut igal hetkel. «Kasutan teda mõnikord kurjast,» tunnistab Kermes. «Kui on vaja head võõrkeeleoskust või mõnd sügavamat ajalooteadmist. Aga tema tõredat tooni ei maksa pahaks panna. Kui ma talle helistan, käratab ta mulle ka: «Mis sa tahad?»

Eelmisel nädalal 90. sünnipäeva tähistanud Nils Sachris elab Tartus tavalises kortermajas ja saab üksipäini hakkama.

«Kuidas siis juubel möödus?» uurin vestluse soojenduseks.

«Mis küsimus see on?» paugub Nils Sachris vastu. «90. sünnipäeva pidada on ju jube mage. Ma jõudsin mitu korda mõelda, et see sünnipäev läheb sujuvalt üle matusteks ...»

Sachrist ja tema sõnakat otseütlemist mäletavad kõik. Kui talle vanasti töö juurde helistati ja küsiti «Kas röntgen kuuleb?», vastas Sachris: «Ei, Röntgen on surnud. Wilhelm Conrad Röntgen, mees, kes avastas röntgenikiirguse, elas aastatel 1845 kuni 1923. Mina olen doktor Nils Sachris.»

Nils Sachris peab oma kohuseks inimesi harida, neile olulisi asju meelde tuletada või neid nende ütlemistes parandada, kui nad väljendavad end keeleliseltki lohakalt.

Sachris räägib järgmise loo: «Tuleb patsient röntgenisse. Mina siis jutu sees küsin, et kust kihelkonnast ta pärit on. Tema ütleb mulle külanõukogu nime, ta ei teagi, mis asi see kihelkond on. Mina siis küsin: no kuhu te oma surnud matate, mis kirik teil seal on ...»

Sachrise sügav veendumus on, et eestlased peavad teadma oma lugu ja saatust. Seda, kes on nende esivanemad, kust kihelkonnast on nad pärit ning mismoodi see maa ja rahvas on enne neid elanud.

Pärast käinud too patsient aga röntgeniarsti peale kaebamas, et too olevat öelnud, et temal läheb varsti surnuaeda vaja.

Nils Sachris ohkab ja ütleb, et temast ei ole inimesed sugugi mitte alati õigesti aru saanud. «Ükskord tuli peaarst mu röntgenikabinetti ja imestas: «Noh, sa oled tööl! Issand jumal, kaks nädalat pole keegi su peale midagi kaevanud, ma mõtlesin, et sa oled haige!».» Niisugused on Sachrise lood.

Unistus laevadest

Kui Nils Sachriselt küsida, miks temast üldse arst sai, vastab ta, et tal ei olnud see kunagi plaanis. Ta unistas pääseda hoopis Karlsruhe tehnikaülikooli ja hakata õppima laevaehitust. Nils Sachris oli tolliametniku poeg, kasvas üles Tallinnas ja oli sadamapoiss – ta nägi laevu eest ja tagant.

«Aga kõik need lootused luhtusid, kui 1939. aastal algas ilmasõda ja kui venelased sisse marssisid,» nendib ta. Seepeale räägib ta loo, kuidas ta jäi Westholmi gümnaasiumi viimases klassis pimesoolepõletikku ning sattus haiglasse. Sachris usub, et arstiteaduskonna valikut võis just see tema elu episood mõjutada küll.

«Aga Tartus siis ikka tajusite, et arstiteadus on teile see õige?» küsin ettevaatlikult.

«Ah, jätke need naiste jutud, et kuidas mina tahtsin inimsugu aidata,» hurjutab Sachris vastu. «Ma olen kogu aeg mõelnud, et see aitamise jutt ei vii kuskile. Mulle lihtsalt meeldis see asi. Palju rohkem on inimestel kasu sellest, kui sa suure täpsusega oma tööd teed. Röntgenitöö on niisugune, et seda sa ei saa pehmelt teha, pead täpselt tegema.»

Nils Sachrise spordihuvi on üldteada.

Ta on nooruses ujunud, tudengina veepalli mänginud, tuntud treeneri Uno Sahva juures võimlemas käinud, osa võtnud kuni 1983. aastani pea kõikidest suusamaratonidest ... Sachris kuulab seda juttu ja hakkab kätega vehkima.

«Kas te arvate, et ma mõtlesin seejuures spordile?!» küsib ta. «Suusamaratonide puhul meeldis mulle lõpp, kõik see, mis pärast finišit toimus. Sporditegemine oli minu jaoks üldse seltskondlik üritus. Pealegi oli Vene aeg, ja see oli üks võimalus, kuidas sellest absurdistanist veidigi kõrvale hoida.»

Ka Uno Sahva meesvõimlejate rühmas käis Nils Sachris enda sõnul samuti seltskonna pärast ehk Paul Ariste pärast, kes samuti võimles.

Hoopis teine lugu on aga näitemänguga.

«Mul on vahel tunne, et mu õige kutsumus oleks olnud näitlejaks saada!» ütleb Sachris. Selgub, et Nils Sachris käis juba ülikooli ajal näiteringis.

Hilisematel peresündmustel ja juubelitel kanti koos sõpradega ka lihtsalt lõbu pärast ette katkendeid nii «Kosjasõidust» kui ka «Mikumärdist». Peo ettevalmistusse kutsuti elukutselisi näitlejaid, näiteks Endel Ani või Elmar Salulaht. Nils Sachris ütleb, et kõik oli nii sellepärast, et ära tüütas see sünnipäevadel lihtjoomine.

Pereelu ja jõulud

Nils Sachris jõudis peaaegu 50 aastat olla abielus Ester Sachrisega. Oma naise mattis ta 1996. aastal. Sachris mäletab seniajani täpselt, millal ja kuidas ta oma tulevasega kohtus. See oli 2. juulil 1948.

Nils Sachris seisis Toomemäel, kus tema juurde kõndisid kolm plikat. Neil tüdrukutel oli kõigil ühel ja samal päeval sünnipäev ning nad kutsusid teda sünnipäevale. Kahte neist ta tundis, aga mitte Esterit, kellest hiljem sai ta naine.

Nils Sachrise tütar Ingrid Raadom, kes kogu vestluse on meid vaikselt pealt kuulanud, ütleb, et kunagi leidsid nad õe Kristiinaga üles isa kirjutatud kirjad emale. «Kui me neid lugesime, mõtlesime, et annaks jumal, et niisuguses stiilis kiri tuleks kunagi ka meile mõnelt meesterahvalt. Need olid tõeliselt kaunid kirjad,» mäletab tütar.

Mis pereelusse puutub, ütleb Nils Sachris, et tema hiilis kodusest tegevusest kõrvale. «Ma käisin nädalalõppudel ikka kalal, enamasti forellil,» räägib ta.

Ingrid Raadom lisab, et korra on nende isa värvinud lastetoa põrandat. Aga see olnud tehniline atraktsioon, kuna isa tegi seda tolmuimejaga, mille ta oli spetsiaalselt selleks tarbeks kokku pannud.

Ja siis räägib Ingrid Raadom veel millestki: jõuludest.

Nils Sachrisel oli komme pidada koduses ringis väikest jõulujutlust. Enne ei tohtinud kingitusigi lahti võtta, kui jutlus oli ära kuulatud.

«Isal oli siis natuke teistmoodi hääl ja ma veidike kartsin teda. Ta otsis piiblist üles isegi vastava kirjakoha,» meenutab Ingrid Raadom. Ta lisab, et tema esimene arusaam jõulumüsteeriumist ja inimkonna ajaloost ongi pärit sealt, isa jutlustest.

CV

• Sündinud 9. detsembril 1923. aastal Tallinnas.

• Lõpetanud Westholmi poeglaste gümnaasiumi 1942. aastal.

• Õppinud Tartu ülikooli arstiteaduskonnas 1942–1950.

• Abiellus 1949. aastal. Abikaasa Ester Sachris oli nakkusarst.

• Töötanud arstina Kuressaares ja Võrus, hiljem olnud röntgeniarst Tartu linna kliinilises haiglas. 1991. aastast pensionil.

• EÜSi liige 1960. aastast.

• Eesti noorte meister ujumises, Eesti meister veepallis, kõva suusataja.

• Võõrkeeltest kõneleb saksa, vene ja rootsi keelt, on ladina keele iseõppija. Ajaloo- ja kirjandushuviline, tõlkija.

• Akadeemilise baltisaksa kultuuriseltsi liige.

• Kaks tütart: Kristiina Renter on arhitekt ja Ingrid Raadom on lasteaiaõpetaja, kuus lapselast ja viis lapselapselast.

• Riigivapi II klassi teenetemärgi ja Tartu medali kavaler.