Küllap on paljud tundnud huvi, mismoodi nägi aastakümneid varem välja koduümbrus. Nõnda tundis ka tallinlane Aare Olander, kui hakkas koguma fotosid Tallinnast. Samamoodi vaatas ta ringi mineviku Tartus.
Ajareis fotodega avab linna hiilguse ja viletsuse
16. detsember 2013, 19:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna fotod said raamatuks aastal 2011. «Kadunud vaated» oli nii menukas, et vahepeal on ilmunud kaks trükki. Teos näitas enam kui 400 fotol, mis olid paigutatud koos selgitavate lausetega 256 leheküljele, kuidas on kilulinn aastate jooksul muutunud.
Sama autor oli varem avaldanud kõrvuti uusi ja vanu pilte raamatutes «Tramm, buss ja troll Tallinnas» ning «Tallinna tramm 120». Mõlemad ilmusid 2008.
250 lehekülje asemel 320
Kevadel 2012 langes otsus rakendada sama autori kogemust ja innukust selleks, et koondada erinevate aastakümnete linnavaated uueks albumiks. «Idee oli panna kogu ülejäänud Eesti linnad ühte raamatusse,» ütles Aare Olander.
Fondide ja arhiivide lähemal uurimisel aga selgus, et ühtede kaante vahele ei taha ära mahtuda isegi Viljandi, Valga, Võru ja Tartu. Lõpuks jäigi uude raamatusse ainult Emajõelinn. Kusjuures fotosid kogunes nii palju, et autor pidi kirjastuselt lehekülgi juurde paluma.
Algul oli plaanis avaldada 250-leheküljeline raamat. Kui aga nüüd lõpuks «Tartu kadunud vaated» ilmus, jälgivad selle 645 fotot linna muutumist viimasel 150 aastal 320 leheküljel.
Et Olander on paigutanud ühe ja sama tänavajupi või hoone fotod erinevatest aastatest ühele või kahele kõrvuti leheküljele, tekib neid põhjalikult vaadates ajareisija tunne.
Mõndagi fotot vaadates läheb meel kurvaks. Sõda purustas väga suure osa Tartu oma aja kohta kohati hiilgavat elu näitavast kesklinnast. Vabaduse vahetas välja nõukogude võim ja viletsus ahervaremete vahel. Praegu laiuvad uhkete majade asemel pargid.
Albumis avanevad ka läinud aastate rõivamoed. Muu hulgas on vanadel fotodel isegi suvisel ajal müts peas ka põlvepikku poisikestel. Mitte keegi ei ole avalikus kohas paljapäi (välja arvatud ehk matuserongkäigud).
Aare Olander on audiitor. Peale ajaloo armastab ta mälumängu ja kuulub Eesti Mälumänguliidu juhatusse. Ta elab Tallinnas.
Mõnest äsja ilmunud raamatu fotode seletusest ongi tunda, et autor ei ole tartlane. Nii näiteks nimetab ta ülikooli peahoone kõrval asuvat maja keemiahooneks, kuigi see on juba kaks aastat olnud Philosophicum. Ja Lutsu tänava otsas ei tegutse nukuteater, vaid see on Teatri Kodu.
Aare Olander on raamatusse «Tartu kadunud vaated» mitmest arhiivist (ka Saksamaalt Marburgist) ja muuseumist pilte otsides, valides ja nende kohta faktitihedate seletavate lausete kirjutamisega ära teinud tohutu töö. Ei ole ühelgi Tartu muuseumil midagi niisugust vastu panna. Selline töö väärib tunnustamist.
Samas liinis edasi
Kahju, et Tartu aasta teo valimine lõpeb juba paari päeva pärast ja Olander ei suuda juba ammu alanud konkursil ajanappuse tõttu konkureerida näiteks Jaak Juskega, kelle raamat «Lood unustatud Tartust» on konkursinimekirjas. (Muide, mõlema raamatu sisekaanel on kujutatud Tartu linna plaan aastast 1927.)
Olanderi see aga ei sega. Juba on tal küpsenud soov samas liinis edasi tegutseda. Sest osa Valga, Võru, Viljandi ja natuke ka Pärnu vanu fotosid on tal juba üle vaadatud. Varsti saame näha, kas need kõik mahuvad ühte raamatusse ära.
«Tartu kadunud vaated» esitlus on Tartu kirjandusmajas (Vanemuise 19) täna kell 15.
Raamat
Aare Olander, «Tartu kadunud vaated», kirjastanud Tänapäev, 2013, 320 lk.