Nii umbes üheksa aastat tagasi kogunes Tartus väike rühm parandamatuid optimiste, kes seadsid endale eesmärgiks midagi üpris võimatut: pakkuda vastukaalu tookordsele buumiaegsele ehitussuundumusele, vanade hoonete lammutamisele ning plastakende ja teiste toonaste moekate ehitustoodete sissetungile Tartu linnaruumi. Tallinna eeskujul loodi Tartuski Säästva Renoveerimise Infokeskuse kohalik rakuke.
Eesmärgiks võeti Tallinna SRIKiga sarnase aktiivselt toimiva infokeskuse loomine. Ja nagu sealgi asuti otsima sobivat maja.
Maja ei tohtinud olla liiga esinduslik ega liiga suur, küll pidi see olema vanale Tartule iseloomulik, võimalikult ehedana säilinud tavaline maja. Ja muidugi võimalikult viletsas seisundis maja, sest ürituse eesmärk oli näidata, et ka väga armetust ehitisest võib teha hea tahtmise korral midagi väga ilusat.
Aasta või paar hiljem jäi puumajafriikide pilk peatuma Aleksandri tänava ääres laguneval armetul majavanuril nr 41 või 75 (maja tänavaküljele olid nimelt ununenud mõlemad majanumbrid).
Maja tundus oma õnnetuses justkui abi otsivat ja pälvis seega majasõprade ühise ja siira kaastunde. Juba oli linnavalitsus kooskõlastanud hoonete lammutusprojekti ja õige pea kadus tänavaruumist elamu naabriks olnud vana tallihoone. Siis aga toimus pööre. SRIKi usinal pealekäimisel nõustus linnavõim lammutusotsuse üle vaatama ja loovutas maja sinisilmsetele entusiastidele. Viimased andsid omakorda lubaduse asuda maja korrastama ja põhikirjalist tegevust arendama.
Järgmistel aastatel jõuti järk-järgult maja sisemuse ja hoovi korrastamiseni ning asuti kavandama renoveerimistöid.
Kinnistu ja hoonete ajalooga tutvudes selgus, et see ulatub tagasi 19. sajandi esimesse kümnendisse, mil Tartut valitses vaimuvalgusega õnnistatud keiser Aleksander ja siin kinnistul asunud hoovimajas elas Nõo pastori Johan Jacob Vossi lesk Maria Frederica oma viie lapsega.
Tänavaäärse elamu ehitas aga Tartu müürseppmeister Carl Pohl 1840. aastatel tulekahjus hävinud elumaja asemele.
19. sajandi teisel poolel omandasid kinnistu koos majadega oksjonilt esimesed jõukamad linnaeestlased: esmalt mölder Mats Ennow ja 1857. aastal viimaselt 150 rubla eest Tartu elanik Jaan Türna. Tema tütar Liisa (Kiipus), kes 1876. aastal päris poole Türnade kinnistust, lasi ehitusmeister Otto Schröderil maja põhjalikult remontida, misjärel see saigi tänini säilinud väljanägemise.
2009. aastal valmis maja renoveerimisprojekt, seepeale asuti otsima rahastusallikaid ja koostama projektitaotlusi. Hindajad jätsid paraku need kõik erinevatel põhjustel kõrvale.
Nimelt selgus, et ühe vana maja renoveerimine ühistegevuslikul eesmärgil, nagu ka infokeskuse rajamine, ei mahu otseselt ühegi Euroopa Liidu toetusmeetme alla. Katsetati küll turismi, küll piiriülese koostööga. Et see ei ole turismi arengu seisukohalt piisavalt atraktiivne projekt, sai viimaks selgeks, kui EAS tegi lõpliku otsuse Lottemaa kasuks.
Muud võimalust leidmata jäi üle kohaliku omaalgatuse programmist ja haridusministeeriumi toel hasartmängumaksu nõukogust finantseeritavate ehituskoolituste korraldamine, mis MTÜ põhitegevusliku eesmärgina pakkus ühtlasi võimalust nokitseda maja kallal.
Nii on see viimased neli aastat käinud: ehitame ja eksponeerime sisuliselt kivi- ja palkhaaval. Kogenud meistrite juhendamise all on käe mördiseks ja kraevahe laastuseks saanud nii TTÜ Tartu kolledži insenerihakatised kui ka Viljandimaa kutsehariduskeskuse ja Järvamaa kutsehariduskooli väikesed restauraatorinagad.
Nüüdseks on maja täielikult mõõdistatud ja konserveeritud, valmis on ehitatud tubli neljandik maja uuest tellisvööga maakivivundamendist ja proteesitud ühe palkseina alumised palgiread – see nurk, mis oli kõige hullemas seisus ja mis palkide lahtivõtmisel niisama hästi kui pulbriks pudenes. Vanad toekad 19. sajandist pärinevad aknaplokid on aga alles ja naasevad pärast palkseina reanimeerimist oma endisele kohale.
Ilmselt ei kujuta keegi SRIKist praegu ette, kui kaua maja renoveerimine võib sellisel viisil aega võtta, ent töö edenedes ollakse keskaegsete ehitusmeistrite kombel tahtmist täis ja on päevselge, et selles etapis enam üritust pooleli jätta ei ole võimalik.
Kui ettevõtmine õnnestub – ja õnnestub ta lõpuks kindlasti, kas kaasava eelarve toel või ilma –, saab Tartu tagasi ühe omapäraseima miljööväärtusliku puumaja.
Vaimusilmas näen juba eemalt maja ookerkollast fassaadilaudist, ajastukohase pruunika õlivärviga viimistletud ja meistri poolt hoolikalt kititud aknaraamide soojust, Aleksandri infokeskuse konsoolsilti ukse kohal, kahest korstnast öötaevasse tõusvat suitsupilve – ahiküte on üks ökonoomsemaid ja ka ökoloogilisemaid kütteliike – ning muidugi tulesid akendes, kumamas läbi sompus ja nukravõitu sügisese Tartu – kas pole see ilus unistus?